| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Uma Lehe 2010. aastaga suurõ jutuvõistlusõ pääpreemiä saanu jutt! | | | | Kuis ma elun edimäst kõrda verd andman käve | | | | Silla Silver | | | | | | Tuu oll’ sovhoosiao lõpun. Ma tüüti sis Setumaa veerekese pääl majandin: puul sovhoosi oll’ Võrumaa ja puul Setumaa pääl. Vahtsõaastakuu lõpun tull’ rajoonist käsk kõigil vähägi tervil tüülisil minnä Võrru polikliinikudõ verd andma. Tuukõrd käve kõik viil käsu kõrran ja suurõ hurraaga.
Direktri käsu perrä pidi ma mehe ja naasõ Misso vai Luhamaa tüükua manu kokku ajama ja esi kah üten minemä. Ja kes tuu sis es taha minnä, ku tüül ei piä olõma ja ilma rahalda antas viil süvvä-juvva kah! Nii saigi terve suur bussitäüs nuid vereandjit.
Ku polikliinikudõ jõudsõmi, oll’ alumanõ kõrd joba rahvast paksult täüs. Nime panti kirja ja küsti, kas olõt õks terve, selge pääga ja ega ei olõ määndsitki halvu haiguisi külen olnu.
Mul hindäl es olõki plaanin verd anda. A mehe naksiva pääle ajama nigu uni, et ku joba üten tullit, piät verd kah andma. «Kae, perän om hää olla nigu olõs sada grammi saanu! Ja verd puhastas kah, ei piäki naisihe minemä!» püüdse traktorist Raivo mullõ asja viil selgembäs tetä. Olkõ noh, mõtli hindä ette. Egas taa rohkõmb õks jalust nõrgas ei võta ku naabrineti edimäne musu maja man puukuuri takan!
A rahvast es taha polikliinigu uutmistarõn kuigimuudu veidembäs jäiä. Mehe jõudsõva vahepääl jo liina pääl tervüstki praavitaman kävvü. Lõpus pääle lõunat saimi mi uma kambaga tõsõ kõrra pääle, kon nuu verevõtmisõ tarõ olli. Ja kõgõ lõpus tull’ vällä, et ma olli tuu päävä kõgõ viimäne vereandja. Kell oll’ joba kõvastõ üle katõ, ku minnu sisse hõigati.
Kästi pikä valgõ püksi jalga ja valgõ särk kah viil umilõ rõivilõ pääle tõmmada. Valgõ müts panti kah päähä, nigu mõnõl tohtriherräl.
Sis kästi üles korgõ lavadsi pääle pikäle hiitä. Kats kinnä valgõn kitlin näüdsikut kah olli sääl ruumin mu man. Tõsõn ruumin oll’ kats õtõ, kes sis pidivä verd võtma. Vahel oll’ ohkõnõ vineersain, kon lavadsi korgusõn oll’ saina seen paari vassa suurunõ ümärik mulk. Säält pidit käe läbi pandma.
Mupuulsõ näüdsigu teivä piiretüsega mul käe puhtas ja tõsõl puul lüüdi nõgõl sisse. Algusõn võeti väikene putõl verd ja sis panti veri suurtõ pudõlidõ juuskma.
Mu tarõ näüdsigu, kes pidivä mu iist huult kandma, küssevä, et ega mul halv ei olõ olla. Ütli, et ei tunnõ midägi. «Kae, mi panõmi vati ja nuuskpiiretüse pudõli siiä lavadsi veere pääle. Ku tunnõt, et halv nakkas, tii vatt likõs ja panõ nõna ala. Kell om joba kats läbi ja mi ei olõ viil lõunõlgi käünü. Ütesõnaga: mi läämi nüüt är lõunõlõ!» kõnõliva õe mu man.
Tõsõ tarõ naasõ näivä, et mu man kedägi ei olõki inämb ja üts küsse vinne keelen, et kas «Olga ušla?» Ma ütli et jah, nä mõlõmba lätsivä lõunõlõ. «Kuis sul om, ega sa halva midägi ei tunnõ?» küsse tõnõ õdõ puul-eesti, puul-vinne keelen.Ütli, et kõik om kõrran.
«Kae, mi panõmi vati ja piiretüse siiä lavva pääle. Ku putõl täüs saa, tõmba esi kura käega nõgõl pudõli seest vällä ja sis tõnõ nõgõl käe seest vällä. Sis tii vatt piiretüsega ja panõ haava pääle ja ooda veidü aigu. Ku rõiva olõt är vahetanu, tulõ võta siist tarõst naa pudõli ja vii är laboratoorimidõ kah. Mi läämi kah lõunõlõ. Muidu jäämiki söömäldä,» kõnõliva tütrigu ütekõrraga. Ja lännü nä ollivagi. Ussõ päält viil hõiksiva, et «Sa vahepääl rapuda kah tuud pudõlit ja kae, et sa pudõli är viit! Mi ei jõvva niipia!»
Kae, ku sa olõt vooligu otsan ja veri juusk tõsõlõ poolõ saina, ega sis perrä kah ei joosõ, olkõ hädä ku suur taht! Olli sis ütsindä pikäle lavadsi pääl ja mõtli, et no neo naasõ külh mul viimädse elumahla vällä laskvagi. Vahepääl rapudi õks pudõlit kah, nigu opati, seeni ku tuu sai peris korgini täüs.
Käändse sis hindä kuigimuudu küllüle, topsõ tõsõ käe kah mulgust läbi ja sai suurõ hädäga nõglagi pudõlist vällä. Veri nakas’ muiduki nüüt lavva pääle juuskma. Ma es saa jo nii kipõstõ kässi mulgust kätte.
Sai õks vooligu tõsõ otsa kah käe seest kätte. Laud oll’ verd täüs nigu tsika olõs tapõtu. Istsõ ja mõtli, et ku ma olõs sis är nõrgahtunu, ku nõgla pudõlist vällä tõmpsi. Mis sis olõs saanu?
Veri olõs külh ilustõ vällä joosnu nigu tsial jõulu aigu... Ja kes tuu kraam’ma olõs nakanu?
Ma jo koolu ja õe söömän.
Võti sis valgõ rõiva säläst, mõsksõ käe puhtas ja säädse hinnäst minekile. Võti tõsõst tarõst nuu kats lämmä verega pudõlit kah. A kost kurat ma tiiä, kon tuu laboratoorium om?! Hää, et üts valgõ kitliga mammi trehväs’ kalitori pääl vasta tulõma. Küsse sis alandligult, et kas mõistati minnu juhata.
Astsõ juhatõdust ussõst sisse nigu õigõ miis ja andsõ teedä, et mul saiva naa pudõli hindä verd täüs võetus ja kohe ma naa panda või? Miis saistas’ lavva takast pistü, kai mullõ pikält otsa.
Oll’ tükk aigu vaiki, küsse viil, et kohe õe jäivä ja näüdäs’ sis käega, et panõ sinnä nulka maaha.
Tahtsõ külh viil küssü, et mille tõsõ pudõli kõik ilustõ külmäkapin klaasi takan rian ommava, a mu uma sääl nulgan maan? A tuu mehe olõk ja nägu oll’ sääne, et parõmb jäti küsümäldä.
Tenssi viisakalõ ja lätsi Tamula söögimajja süümä. Olli uhkõ, nigu olõs mõnõ inemise elu pästnü. A ei pästä sa, kallis miis, kedägi, kus su veri nulgan maan videles nigu mõni põllutüüline pääle palgapäivä!
Ku nädäli peräst Võrru trehvsi, lätsi polikliinikust kah läbi, et las lööva mu veregrupi templi passi.
Registratuurimutt uursõ tükk aigu paprit, sis kai pikält mullõ otsa nigu tuu miiski sääl laboratooriumin ja ütel’, et ma aja midägi kõvastõ segi. «Ti pandsõti hinnäst kirja külh, a verd andma es tulõ ja templit ei olõ mul millegi perrä lüvvä. Nigunii lätsiti liina pääle juuma! Ja tiiä ei, kas ti nüütki selge pääga olõti, ku säänest juttu ajati!» oll’ mutt kimmäs.
Olkõ seo edimäne ja perämäne kõrd, ku ma verd anni, lubasi ma sis hindäle. Ja ei tiiä ma täämbädse pääväni, mis grupi veri mul om. A tuust verest om külh hallõ. Ja kae! Kõgõ seo pikä jutu moraal om mu arvada sääne, et nõvva õks elun kõik aig naisi lähkün olõmist. Vai om parõmb, ku näid ülepää hindäle lähkülegi ei lasõ. Ja tuu kah om ammu teedä asi, et tohtridõ man käümises piät hää tervüs olõma!
| | | | Suguvõsa-võidujutt | | | | Kuis Betti uma poja är pästse | | | Vähesoo Luule
Mu vanaimä nimi oll’ Elisabeth, a kutsuti Bettis. Vana Betti oll’ ainukõnõ vanavanõmb, kedä ma esi nännü olõ.
Betti miis Osvald kuuli 1935. aastal, inne ku mu esä sündü. Nii pidi Betti ütsindä neli last üles kasvatama. Esäl oll’ sõsar Hilda, vele Harald ja Karl.
Vanaimä elli ilosa nimega Roosikülän Lahe mõisa lähkül uman talon, tekk’ kõvva maatüüd, pidäsi eläjit ja koolit’ latsi. Mu esä Arnold oll’ kõgõ väikumb ja peläs’ läbi mõtsa kuuli minnä (vahepääl oll’ mõtsast soe ulgmist kuulda). Sis Betti läts’ iks latsõlõ mõtsa viirde vasta.
Nakas’ sõda. Esä vanõmb sõsar Hilda läts’ mehele ja veli Harald võeti Saksa sõaväkke. Esä es mäletä sõast pall’o, õnnõ toda, et ku sakslasõ talon munnõ otsman kävevä, sis mõni tsusas’ sokolaati peiu. Tuud oll’ sõa aigu väega harva saia.
Ku sõda lõppi, tull’ Harald eloga kodo tagasi. Vahepääl oll’ riigikõrd muutunu ja võlss poolõ pääl sõan olõk oll’ väega halv asi. Vanaimä käkse poja üüses hainalakka, hummogu andsõ lapju peiu, tüürõiva sälgä ja saatsõ suu pääle turvast lõikma, et ilmaaigu silmä es jäänü.
Ütspäiv kostsõ suu päält püssäraginat. Õdagu tulti Bettile sõnna tuuma, et vinläse saiva Haraldi kätte ja veivä Võrolõ. Betti es nakka ikma, pandsõ noorõmba latsõ tarõn sängü ja kässe magama jäiä. Läts’ ja kaibsõ vilä seest viimädse suidsutõdu tsiakindsu vällä, pandsõ vana valgõ hobõsõ vangõrdõ ette ja sõitsõ vasta üüd Võrolõ. Imä süä es lupa poiga punatsidõ kätte jättä.
Ku hummogu välän hahetama nakas’, heräsi Arnold hobõsõ hirnmise pääle. Kai aknõst vällä ja näkk’, et vana Valgõ om koton, veli Harald vankri pääl. Kos Betti tuu üüse käve ja kuis poja kätte sai, tuust latsilõ es kõnõlda. Aig oll’ sääne, et tull’ vakka olla.
Harald elli pikä elo, tekk’ pall’o tüüd, kasvat’ latsi. Parhilla eläs vanaimä talon Haraldi poig. Seo jutu kõnõl’ mullõ esä 30 aastakka peräst vanaimä matussit, milleeniumivahetusõ aigu.
| | | | | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Mõtsik Miisu
Võro liina lähkün külän elli nuur imäkass Miisu, kinkal lätsi poja kaoma. Miisu otsõ ummi viil pümehit latsi egält puult, a es lövvä. Sis oll’ vaia süüdläne üles otsi! Naabri hoovin lebot’ pini. Miisu juusksõ eläjäle kallalõ, tsuhksõ ja kraapsõ küüdsiga. Rahulidsõ olõmisõga pini hiitü hirmsahe är ja jäi nigu pulk muro pääle pikäle.
Miisu tsuhaht’ ja läts’ edesi.Tiid piten tull’ naabriküla miis, et uma sõbra poolõ minnä. Timä kõrval astõ suur pinivolask. Miisul oll’ kõva huug seen ja tä karas’ tuu pini tur’a pääle. Pini käändse hindä ümbre ja pand’ naabrikülä poolõ juuskma, väiku Miisu pini sälän nigu uhkõ ratsamiis, külä perämiidsi elämiisini. Sääl karas’ Miisu pini säläst maaha ja astõ vihatsõlõ handa võngutõn kodo poolõ.
Edespitegi tull’ naabrikülä miis sõbra poolõ üten uma piniga. A timä pini es tulõ inämb kunagi tuu kotusõ mano, kon Miisu tälle kallalõ oll’ karanu.
Eläjidega om nigu inemiisigagi: ku tõõnõ inemine om su vasta iks jälehele võhl, sis hoia säändsest hääga kavvõlõ!
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
