|
|
| | | | | Hää latsõ kasussõ vitsaga |
| | Eesti jalgpalliguru Pohlaku Aivari nellä latsõ imä Signe ütles, et timä miis' pesse ja aland' tedä kats'kümmend abieloaastat, kirotas SL Õhtuleht.
Ildaaigu tuu säädüs vasta võeti, et inämp latsilõ vitsu anda ei või, põrõhõlla nõudva naasõ sõs hindile samasugutsit õiguisi.
Ei tiiä, kohe sääne «vabadus» vällä vii? Üts'päiv nakkasõ poksja protestiir'mä, et näid kah inämb treeningide ja võistluisi käügün pessä ei või? Sõs võedas üts'päiv säädüs vasta, et kodosaina päält tohe-i kärbläst maaha lüvvä ja tõnõ säädüs, et pailussi kõtun ei või ussirohtõga är mürgütä, selle, et täl om kah hing seen.
Mullõ sääne läägüs ei miildü! Kaet «Keväjä» vilmi ja ku köstri malakaga tulõ, om õkvalt nätä, et esiki Toodsilõ mõos...
Täämbädsel pääväl käü kuul'meistre kuuli piten kõrva päädligi ja kaes esi, et vasta pääd ei saa, vanõmba koton laskva latsil tetä, mis nuu tahtva, selle et koskilt ei olõ võtta mitte määntsitki radikaalsõmbit mõotusvahendit.
Edimäne kõrd anni umalõ pois'kõsõlõ pessä sõs, ku tä eelektripistikulõ naklu top'ma nakas'. Kolmõnõ tä tuudaigu vas't oll'.
Mõtli, et parõmb pessä veidükese esi, kui eelektri lüü, vas't saa hullõmb. Ja las austas parõmb essä kui eelektrit! Paar' kõrda andsõ tikkõ ja kündlega mäng'mise iist kah! Ja üts'kõrd andsõ söögi ts'urkmisõ iist! Viie aasta pääle neli kõrda ja õks om avitanu.
Naist ei olõ külh viil löönü katsa aasta joosul kõrdagi, a tä om mul peris mõistlik kah, ei tii tarrõ lõkõt ja ei pillu makaroonõ sainu piten lakja.
Põrõhõlla tahetas ka koolilatsilõ hindidõ asõmõl «hinnangut» andma naada! Nigu edimädsen klassin: ku tüü om halv, saat ikunäo, kui hää, sõs naarudsõ.
Varsti naatas kohtusaalõn kah näkõ jagama – väega jõhikudsõ tapmisõ iist saat väega ikudsõ näo, tahtmalda tapmisõ iist tõsidsõ ja murdvarguse iist säändse muigava suuga. Selle et muido võit vangi psüühikat kuigimuudu edesi kah'osta.
A ku naanõ lüü litsi, mille sis miist litsilüümise iist hukka mõistõtas? Ku mu latsõlõ kiäki latsiaian vasta hambit and ja vanõmbilõ hoiatusõst kassu ei olõ, om sõs halv, ku ma tuu halva latsõ esäle kõrra vasta tatti tõmba?
Joba tradits'oonilidsõlt kuulus ka nääri- ja jõuluvannu atribuutika mano vitsakimp. Üts'kõik', kas sõs latsõ vai perreimä jaos vai andas esäle kah! Häid pühhi!
|
| Aasta perämäne päiv | | | | Läti Vaike |
| | Vinne-aigu es olõ jõulõ, olli nääri. Vanõmba inemise vas't mäletäse, ku pall'o sis üts'tõsõlõ õnnitluskaartõ saadõti! Egän perren iks kas 50, 60, 70, 80 vai sada ja esiki rohkõmb.
Kaardi ostõti varramba ärä, a tuu kuvääre ostminõ käve vana-aasta õdaguni ja vahtsõl aastal kah viil. Ma ei tiiä, kuis puut'en oll', a mi leheput'kadõn lugõsimi ja möimi mugu kaartõ ja ümbrikke.
Put'ka olliva õdagu kolmveeränd ütsäni valla ja ku sis kodo lätsit, õiõndit ummi asju ja kait latsi koolitükü üle, sis õkva sattõt sängü. Unõn kah iks lugõsit kaupa ja rehkendit hinda.
No sis trehväs'ki, et vana-aasta päivä oll' mino tüüpäiv. Ollimi Eviga katõkese bussijaama aoleheput'kan tüül.
Juhtu õkva nii, et tuul hummogul oll' koton viivärgin üts' muting ja mul olle väläst kaost vaja vett tuvva ja keldrest kartolit õdagus valmis. Haari anoma vii ja kartokidõ jaos käe otsa ja lätsi kao mano.
Panni uma anoma sinnä viitila otsa ja naksi pumpama. Midä esi mõtli, tuud ei tiiä. Uulitsat pite läts' inemiisi, nuu mugu indsiti. Ma esi mõtli, et mis teil viga naarda, panõti kell 12 ussõ kinni ja pühä sisse, a mul tulõ put'kan lehekottõ ja suidsukastõ vaihõl üte jala pääl saista suurõ pümmeni. |
Kõrraga hõigas' üts' tutva miis': «Kulõ noorik, mis sa sääl tiit?» Ku kaema naksi, olli kartolikorvi vett pumbanu! Peris illos oll' kaia, ku vesi läbi korvimulkõ vällä juussõ. Nigu purskkaost!
Ku ma tüüle jõudsõ, saisõ üts' naanõ joba luugi takan ja tahtsõ, et müügü ma tälle üts' munakohvri ruttu är. Buss' pidi õkva minemä minemä.
Kaiõ kioskin ringi ja ütli, et munakohvrit meil olõ-i. «Vitriinin om,» ütel' naanõ. Olle jah. Hind pääl: üts' ruubli. Andsõgi tuu är ja esi mõtli, et hää asi külh munnõ poodist tuvva. Arvssi, et külh Evi om mullõ kah sääntse jätnü. Timä olle eelä tüül.
Läts' veits aigu, ku tulle Evi. Nakas' sis kaubakastõ ja lehekottõ päält midägi ots'ma: umma munakohvrit! Tahtsõ õdagu inne kodominekit poodist läbi minnä ja munnõ võtta. Olle uma kohvri taha pandu, a tuu oll' säält sadanu vitriini.
Ütli, et är ots'ku, tuud ei olõ inämb, ma möi ärä. Seleti tuu müümise luu ärä ja kos mi sis lõkõrdama naksimi! Andsõ Evile kassast ruubli ja ütli, et osta vahtsõnõ.
Kavva aigu olle joba pümme olnu. Latsõ iks kävevä kioski mano: «Imä, kuna sa tulõt?» Ma mugu möie kuvääre ja kaartõ. Ütel väikul vaheaol sai sis luugi ala laskõ ja tulõma tulla.
Ollimi joba tükk' aigu perrega lavvan istnu ja televiisorit kaenu. Kell olle kümne minodi peräst ütessä, vanna aastat olle viil jäänü kolm tunni, ku kõlisi ussõkell. Inemine saisõ ussõ takan ja pallõl', et vas't saassi tä kuvääri...
| | |
| Mu piniq | | | | latsi jutuvõistlusõ üts' võidujuttõst | | | | Kalkuni Henn-Hillar, Ruusmäe kooli 6. klass' |
| | Mul om koton kats' tarõpinni, mõlõmbaq taksiq. Üts' pruum', timä nimi om Treff, a tõnõ must, nimi om Rainy.
Nä ommaq tennüq egäsugust pahandust: põrmandu katski kraap'nuq, tarõust, rõivit, juhtmit jüränüq, lavva- ja toolijalgu puliir'nüq, tapiiti maaha kisknuq, tarrõ ni kogoni sängü kusnuq. Ütesynaga – ommaq pall'o-pall'o tsigadust tennüq!
Ku nä viil kutsigaq olliq, sys lasi näid rihmalda vällä juuskma, a nüüd piät tõisi rihma otsan jalotama viimä, muido juuskvaq mõtsa ja tulõvaq paari päävä peräst tagasi. Näidega om üts' igävene hädä.
Sügüse aiõq rebäse oosõst vällä. Naabripois'kõnõ tull' õdagu miiq poolõ ja küsse: «Ei tiiäq, kas tuu oll' tiiq kana, kinkaq repän' üle nurmõ juusksõ?» Perän tull' vällä, et tuu kanakõnõ oll' hoobis timä hindä uma.
Tuu kotusõ päält ommaq taksiq üteq halvaq piniq, et ajavaq mõtsaeläjit takan. Tõnõ viga om, et nä ribõlõsõq perrerahval kyik' aig jalon, sata vai maaha.
A ku nä ummi ilosidõ silmiga otsa kaesõq ja suuri kõrvuga peremehe tarka juttu kullõsõq, sys arvat õks: «Egävedseq armsaq piniq naaq taksiq!»
* jutt om vahtsõn kiräviisin |
Lumõkoristusõ hädä
1970.–1980. aastil olli mitu aastat järgemüüdä sääntse talvõ, kon lummõ piäaigu es olõki. Rahvas kutsõ noid mustõs talvis.
Kommunaal'kombinaat', kiä pidi lumõkoristusõ iist huult kandma, lassõ kah uhja lõdvas. A üts'kõrd visas' sääntse lumõ maaha, et kõik' tii lätsi umbõ – inemise ni auto pidi suurõ vaivaga läbi lumõ pres'mä.
Liinavalitsus kutsõ kommunaal'kombinaadi direktri rahvasaadikilõ arvu andma. Direktri läts' kõnnõpulti ja alost': «Üül inne 24. detsembrit sattõ lumi uutmalda maaha...»
Kavvõmbalõ tä uma jutuga es jõvva, selle et saalitäüs rahvasaadikit naas' üte kõrraga ja väega kõva helüga naarma. | | |
| | Tülünorija
Pääle sõta tull' üts' pois'kõsõnolk', kel müts silmini vaotõt, Tsooru Lalli simmani pääle külämiihi mano tüllü kiskma.
Valgus oll' kehv, es olõ häste nätä, kiä tuu sääne oll'. Peräkõrd sai ütel külämehel kaklõma tük'väst nolgist viländ ja tä haardsõ tuul rõnnust kinni. Külämehe hiitümine ja imehtüs olli suurõ, selle et timä peiu jäivä naistõrahva nisakõsõ.
Üts' vigurit täüs külätütrik oll' meesterahva rõivin tahtnu pidol nall'a tetä, a jäi hallõlt vaihõlõ – tä es arva, et või sääl tappa saia.
|
Joodigu tõdõ
Üts'kõrd sõitsõ tsigulitäüs joodikit Võro liinan vasta puud. Piä joudsõ kohalõ ka politsei ja naas' nõudma: «Kiä oll' roolin?»
Ts'ommin olli kõik' ja kiäki es taha süüd hindä pääle võtta. Sis karas' ligi vanamutt', kiä oll' asja päält nännü.
«Timä oll', timä oll'!» näüdäs' mutikõnõ n'apuga kõgõ suurõmba ja karvadsõmba joodigu pääle.
Tuu pääle astsõ suur' karvanõ miis' õigõ väiku vanamuti ligi, puursõ tedä pilguga ja põrist': «Kulla vanainemine, kuis ma sai roolin olla, mul olõ-i jo lupõgi?!»
Maas'ka Miili | | |
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Kas teil tuud papõrd ka müügil om, kost tulõva aasta päivi nätä saa?
Lõuna-Eesti vanapapi küsse Tarto kaubamajast kallendrit
| |
| | |
|
|
