| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om. | | |
Olõ päältsõa-aignõ lats (s.1946). Tuu aig oll’ väega segäne. Vanõmba es taha kolhuusi minnä ja sis panti näile väega suur põllumajandusõmass pääle. Tuud es jõvva kiäki massa ja tuuperäst võeti kõik eläjä ja huunõ riigile. Vanõmba pidivä otsma, kon elädä ja kost tüüd löüdä. Mõtsatüül pidi käsisaega puid lõikama, ehitämä kolhoosi kar’alautu ja laudan lehmi nüsmä.
Mi, latsõ, kasvimi vanaimä Ella (mamma) ja vanaesä Johannese (papa) man. Nä olliva sündünü mõlõmba 1893. aastal. Ellimi Laguja külän Lepiku talun Elva ja Otõmpää vahel.
Näil oll’ suidsusann väiku ojakõsõ perve pääl. Sannal oll’ kats ruumi: iinruum vai vüürüs, kost küteti ja kon panti rõivilõ.
Tagaruumin oll’ lava, mõskmisõ anuma ja pingi, viianuma ja keres, mille pääl oll’ pada viiga.
Tagaruumin oll’ ka puust tett väikene korsna, mis sannankäümise aos räbäläga kinni topiti, et lämmi vällä es lännü. Mõlõmbin ruumõn olliva väiku aknõ, mis vallalõ es käü.
Aknõ pääle panti pümmel aol kündle vai latõrna. Iistruumist küteti lepähalgõga, uss oll’ kütmise aol vallalõ. Ku vesi oll’ kuum, sis tuulutõdi sann, topiti korsnamulk kinni, kaeti, et karmu seen es olnu.
Sanna küteti egä puulpäävä õdagu. Puulpäävä õdagu kombõ olliva niimuudu: kraamiti tarri, pühiti muru luvvaga, kari tuudi varõmb kodu, vanaimä pandsõ saiataina nõstuma ja küdsi ahun saia.
Papa kütse lepäpuiõga sanna ja kandsõ kannipuiõga vett. Mõskmisõ vesi võeti ojast, kor’ati vihmavett vai tuudi kaost. Kaovesi oll’ lubjanõ, jäi hiussihe.
Kõgõ inne läts’ sanna papa. Mamma otsõ tälle puhta mõsu ja käteräti. Vanaesäl olliva valgõ alt nüürega köüdedü aluspüksi jalan. Mi sõsaraga lätsimi vanaimäga sanna. Mamma ütel’ kõgõ, ku sanna tull’: «Jummal sekkä, sannakõnõ!» Vanaimä visas’ lõunõt keresele ja vihõl’ lava pääl. Vihtlõmisõ aigu ütel’: «Varõsõlõ valu, harakalõ halu». Viha tetti inne jaani vana kuuga, sis es tulõ lehe viha külest valla.
Mõskmisõs oll’ umatett siip. Siipi tetti nii: mi, latsõ, saadõti mõtsa kuusõtõrva otsma üte anumakõsõga. Pliidi pääle suurtõ patta panti vett, kuusõtõrva, sooligurasva, hädätapueläjä rasva ja seebikivvi (poodist ostõti).
Tuud seku segäti kavva aigu, sis panti jahtuma. Ku oll’ kõvas lännü, sis valõti vesi alt är, päälmine seebi jagu lõigati tükes ja panti kuiuma. Umatett siip lõhnas’ kuusõvaigu perrä. Latsilõ määriti päähä ja sälgä mõskmisõs mõtõld lapiga. Siip läts’ silmä ja oll’ väega vallus. Ku lats oll’ puhtas mõstu, sis ütel’ mamma: «Libe nigu lutsukala».
Pääle sanna süüdi umaküdsetüt saia, juudi piimä. Mõnikõrd tetti kesväjahust ja hapnõstpiimäst kuukõ, midä küdseti puhtidõ pliidiraudu pääl ilma pannilda.
Vahepääl keedeti piimä-riisisuppi, kohe panti kaneeli, vai kalasuppi piimäga. Hariligult tapõti tsiga inne jõulõ.
Tsia sooligu puhastõdi ni tetti suurmavorsti ja massavorsti. Massavorst suidsutõdi sannan.
Jõuluaignõ liha panti kõva suulviiga puust lihatünnü ja keväjä mahlakuu lõpun suidsutõdi suidsusannan. Sanna pingi ja anuma viidi vällä. Lava kotsilõ panti parrõ – lati, mille külen olliva konksi liha riputamisõs.
Papa suidsut’ kats päivä ja üte üü tuuridõ lepäpuiõga. Sis tä magasi ka sannavüürüsen. Pandsõ üte kaska põrmandu pääle ja võtt’ tõsõ pääle. Valvsõ, et puu kõik aig all olliva ja et «liha juuskma es nakka» (rasv vällä es tsilgu).
Liha ala olli kandilidsõ suurõ panni pantu. Rasv juussõ sinnä, tuu oll’ tummõ rasv. Tuu keedeti viiga ümbre, anti pinnele vai tsialõ.
Pääle liha suidsutamist mõsti lava ja põrmand är ja käüti sannan mõskman. Must mõsu jäteti sanna ja panti lipõ sisse ligunõma. Lipõt tetti lehtpuu tuhast, millele valõti vihmavett pääle.
Lipõ oll’ kolmjalan. Tuu oll’ umatett puust annum, millel oll’ kolm jalga all.
Lipõt segäti puust mõlaga, sis valõti puhas pehme vesi päält är ja tuu oll’gi lipõ. Mõsu hõõruti lipõ ja umatettü seebiga iispääväl puhtas. Uhõti puhta viiga üle ja panti kuioma.
Triikmises oll’ hüdse-triikraud. A umakoedu linadsõ sängürõiva kääneti rulli ja kolgiti kolgikurikuga puupaku pääl silles.
Kohvi jaos kasvatõdi aian sigurit. Sügüse sigurijuurõ puhastõdi, lõigati tükes, kuivatõdi ja sannaahun pruunistõdi brenneriga.
Brenner oll’ nigu lapju vars, mille otsan oll’ kast, kon sigurit raputõdi hütsi pääl. Mõnõl puul kuivatõdi ja pruunistõdi tsukrupiiti, millest ka kohvi keedeti. Pruunistõduid siguriid jahvatõdi kohviveskin ja panti plekkanomahe kohvi jaos.
Mu vana-vanaimä Mari oll’ külän ravitsõja olnu. Timä oll’ sannan käega tasunu (massiirnü) valusit kaalasuuni ja sälgä, oll’ kuppõ pandnu ja ruusi ravinu.
Paisõ raviminõ käünü nii: keemilidse pliiädsi puru oll’ tä väidsega vihulehe pääle kraapnu.
Tuu puru kuun vihulehega oll’ tä paisõ pääle pandnu ja podisnu sõna ka pääle.
Ku tä kuuli, tahtnu tä noid sõnnu mu vanaimäle edesi anda, a mamma ei ollõv julgunu vasta võtta.
Tõnõ vana-vanaimä Anna oll’ ütsindä kotun ollu ja sünnütänü lambalaudan. Sis lännü ja kütnü hindäle sanna, kon oll’ hindä ja latsõ är mõsknu.
Kõolehe Anne
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
