Nummõr' 218
Märdikuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Toronto võrulaisi perändüs Võrol
  • Uudissõ
     
  • Uma Mekk meelüt’maitsma ja ostma
  • Märgotus
     
  • Kuis nuuri kodo tagasi saia
  •  
  • Kõivupuu Marju: võrukõsõ keelepruuk om vänge, a täpne!
  • Elo
     
  • Jahimehe: ilvessekatastroof!
  •  
  • Vahtsõt savvusanna-teedüst
  • Juhtkiri: Umma kraami tulõ oppi müümä
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kalamõsu vai rahamõsu?
      
     
    Ruitlasõ Olavi, ausa kalamiis 
      
    Nätäl tagasi käve Kasepääl kalamiihi ja keskkunnaministeeriümi vaihõlidsõl kokkosaamisõl, kon kõnõldi tuust, ku pall’o kalla tulõva aasta vällä võissi püüdä. Tiidläne oll’ kah paiga pääle tuudu. Timäl oll’ hää miil teedä anda, et ahunakvuut nõsõs arvada 1500 tonni pääle ja sudakit om kah nii pall’o, et kalamiihi jaos põra kõgõ väärtüsligumbat kalla või rohkõmb vällä kisku.

    Tiidläne näüdäs’ saina pääl kalapilte, määndse nägevä vällä harvusõ peipsi siig ja rääbüs. Tinti näüdäti kah. Kalakõsõ, midä innembi kõik kotussõ paksult täüs olliva ja mink perrä hää ahunaparvõ oll’ üles löüdä, omma ahuna ja koha no suurõmbalt jaolt nahka pandnu. Keväjä oll’ tä tiidläse jutu perrä häste kudõnõda saanu, a sügüses oll’ kõik põlvkund jälki nahka pantu.

    Mi küssemi viil seos aastas püüvõrkõga järve pääle minekis lupa. Ja saimi kah! Püüvõrk om nii esieräline püüdmise abimiis, et timäga muial ku Lämmäjärve pääl suurt midägi tetä ei olõki. Püüvõrgu jaos om tähtsä vii juuskminõ, mis Pihkva ja Peipsi järve vaihõl kitsan Lämmänjärven om ja kõrraliidsi püüvõrguga püüdmise kotussit om Lämmänjärven kah õnnõ kats tükkü, ütel’ üts kuunolõkilõ tulnu targõmb miis.

    Tuu pääle vaiõl’ tiidläne vasta, et nuid kotussit om tegeligult kolm. Tuu kolmas kalapüüdmiskotus om kõgõ huvitavamb, selle et om perve pääl. Võrku ei lasta vettegi, a ku perän püüdmisteedüst kaema naada, või juhtuda, et tuu «kolmas» kotus om viil kae et kõgõ rohkõmbki kalla andnu.

    Toda ma tiiä, et rahha «mõstas», a toda, et kalla niisama «mõstas», sai ma viil Kasepääl teedä. Ku kala om vällä püvvet, tulõ tä kokkoostjalõ viiä. Ku Peipsi ahunakvuut om täüs, saa timmä näütüses Pärno vai Võrtsjärve ahuna päähä maaha müvvä, selle et ega kala pääle kirotõt ei olõ, kon timä kodo om. Kokkoostja tüütäse olõnõmada tuust, kas kvuut om täüs vai tühi, lätläse käävä bussitäüsi kaupa, püüdvä kalla, möövä tansaman maaha ja sõitva tühä käe ja täüs karmaniga kodo poolõ.

    Tiidläne küsse üte halusa küsümise: mille ti, Lämmäjärve mehe, ummi aoluuliidsi püüdmisõiguisi välläpuulõ maaha müüti? Et ku ti nii edesi lasõt, ei olõ ütel pääväl lihtsäle minkagi püüdä ja sõs avida-i inämb ikmine, et mi olõmi rannarahvas ja põlisrahvas.

    Püüvõrgulupõ om kah kats tükkü välläpuulõ müüdü. No ku järv vallalõ lastas, või olla, et mõni võrk nakkas umbõlõ häste püüdmä. Mitte mõnõ Lüübnitsä vai Võõpso mehe uma, a mõnõ tõsõ uma, kiä võrku vette ei lasõki. Selle et kala mõist esi kokkoostja mano kõndi.

    Tulõ huuao lõpp är uuta ja sõs tahasi keskkunnaminsteeriümi käest statistiganumbrit nätä. Ja ku saa nal’akit numbrit nätä, sõs… Tuu ilma võrgulda püüdmine om nii imeline asi, et sääne «meistri» ja «Eestimaa ime» tulõ egäl juhul rahvalõ näütämises vällä panda.

     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin