Nummõr' 218
Märdikuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Toronto võrulaisi perändüs Võrol
  • Uudissõ
     
  • Uma Mekk meelüt’maitsma ja ostma
  • Märgotus
     
  • Kuis nuuri kodo tagasi saia
  •  
  • Kõivupuu Marju: võrukõsõ keelepruuk om vänge, a täpne!
  • Elo
     
  • Jahimehe: ilvessekatastroof!
  •  
  • Vahtsõt savvusanna-teedüst
  • Juhtkiri: Umma kraami tulõ oppi müümä
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Vaimõga hädäh
     
     
    Tuu oll’ 1942. a sügüse inne jõulu märdikuuh. Lummõ es olõ, vihma sattõ ja eläjä olli kõigil laudah.

    Sakslasõ olli Eestih ja peivä Vinnemaaga sõta. Aig olõ es sõaaigu väega kittä, mõnõl puul oll’ inemiisil rassõ kah elo. Mi imäl elli sõsar mehega Tal’nah, toolõ sai tihtsäle pakkõ saadõtus. Aimi piimä naabritaloh koorõlahutajast läbi ja teimi koorõ võius. Poodist saimi paki jaos vineerist kasti osta, sis es olõ muud ku ruttu pakki tegemä imäga. Pakk tull’ tetä väega tihtsä.

    Pannimi võidu ja suidsulihha, nii et karp täüs sai kõvastõ. Naglotimi kinni, nööriga kah viil ja aadrõs pääle. Imä oll’ jo hummogust pääle väega närvih. Vihmasado es lää üle, pakk tahtsõ postkontorihe viiä.

    Imä kammand’ minno, et ruttu tetä, muido jää pümme pääle. Võti raha kah paki jaos ja minemä. Alõvihe jo uma viis kilomiitret maad, rühkse ruttu, ku postkontorihe sai, nakas’ jo pümmes kiskma.

    Sääl oll’ peris hulga inemiisi, egäl uma as’aajamisõ. Ma olli kah joba leti iih. Üts miis tull’ ussõst sisse, ütel’ «Post tull’!» Sidetüütäjä es lupa inne üttegi asja ette võtta, ku posti är jaga. Saistsi kõrvalõ ja ütli sidetüütäjäle «Sis olõ ma edimäne». «Jah,» ütel’ tuu vasta.

    Mul es olõ sääl aolehti ja kirjuga tegemist, nu tulli meil Asundusõ poodi mano. Üts nuurmiis tull’ mu mano juttu ajama ja küsse, kuis ma kodo lää. «Jalaga lää.» Nuurmiis paksõ viil hinnäst kodo saatma, et timä om rattaga. Ma es võta timä pakmist vasta, et pümmega ei näe jo katõkõisi sõita, kõik oll’ jo mõtsatii.

    Post sai jaetus ja kõrd oll’ mu käeh. Paki andminõ läts’ ruttu ja sai ka kodo minemä. Ku postkontorist vällä astsõ, sai nigu pümehehe kotti. Surmaaia veerest läts’ki tii seeni ku suurõtiini. Vihma tull’ iks peris kõrraligult ja kottpümme, jalguga tundsõ õnnõ tiikotust.

    Surmaaiaviirset tiid sai umbõs puul külh tultus, ku äkki näi surmaaiah kattõ koko hõl’omah, üts valgõmb, tõnõ tsipa tummõmb, mugu lehvüdi siibu ja tulli mu tsihih.

    Oi heldekene! Süä sattõ vist maaha, ma es saa inämb paigast edesi. Saistsi suurõ pedäjä taadõ ja naksi vahtma, kohe nimä püürdvä. Tsiht oll’ õkva mu pääle, ku ruttu nä hõl’osõ õhuh, nuu ei olõ muud ku vaimu. Olliki pia surmaaia veereh.

    Ma saisi iks jämme pedäjä takah, kai, kas nimä iks mu mano tulõva. Tsiht oll’ sirgõ, aiamulk oll’ sääl samah ja rohkõmb mu silmä es näe.

    Pitsidi silmä kinni ja näo vasta puud ja naksi uutma, kuna no minno krapsatas. Es tulõ inämb miilde mi esä palvõtki lukõ.

    Äkki üts ütel’: «Liina, kas sa pia saat?» «Jah, ma olõ valmis!» sis naati surmaaiah laulma: «Peotäis maa mulda, viimseks katteks saan. Kui ma elust väsind, haua põhja läen.»

    Sis tundsõ hindäl kah nigu elovaim tull’ sisse ja vaimõ hirm oll’ nigu pühit. Julgsi hinnäst jo sirota ja kulssi laulu, mida surmaaiah laulti. Vaimõ hirmu es tunnõ inämb, naksi õkva kodo poolõ juuskma.

    Es olõ kuigi pikält, ku olli kodo värte iih. Ku ussõst sisse lätsi, sis nakas’ vahtsõnõ elo. Tädi oll’ kah sinnä tulnu ja uutsõ minno kodo. Tädi nakas’ õkva küsüma, mis mukka juhtu, et pidi olõma nigu koolnu näost. Esä käsk’ anda kuiva rõiva sälgä ja ütel’: «Laskõ täl kah veidikese lõõtsuta.»

    Lopudi veidikese hirmu maaha ja panni kõik kuiva rõiva, sis tundsõ, et olõ kotoh. Vahepääl imä oll’ tädiga söögi lavva pääle säädnü, istõmi terve pere ja tädi kõik süümä. Noorõmb sõsar tahtsõ midägi küssü, a esä es lasõ, käsk’ süvvä.

    Olõ pümmeh ja valgõh käünü surmaaiah, ei olõ hirmu olnu, et vaimõ pelädä.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Ku söögikraam oll’ talongõ pääl
     
    Mu hää tutva Marta elli noorõn iän Tal’nan. Aig oll’ pääle sõa vaenõ, suurõmb osa söögikraami oll’ poodin talongõ pääl.

    Ütskõrd oll’ Marta Laia uulidsa nuka pääl poodin. Sääl oll’ ka vanamiis, kes tahtsõ ummi talongõga kanamunnõ osta. A muna olli otsan, perrä jäänü oll’ õnnõ munapulbri.

    «Kassa, lööge selle mehe munad pulbriks!» hõigas’ müüjänoorik leti takast kassapidäjäle.

    Rahvas poodin naas’ lõbusalõ naardma. A vanamiis oll’ säändse näoga, nigu olõs tapalavalõ saadõt.
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin