Nummõr' 218
Märdikuu 16. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Toronto võrulaisi perändüs Võrol
  • Uudissõ
     
  • Uma Mekk meelüt’maitsma ja ostma
  • Märgotus
     
  • Kuis nuuri kodo tagasi saia
  •  
  • Kõivupuu Marju: võrukõsõ keelepruuk om vänge, a täpne!
  • Elo
     
  • Jahimehe: ilvessekatastroof!
  •  
  • Vahtsõt savvusanna-teedüst
  • Juhtkiri: Umma kraami tulõ oppi müümä
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Kõivupuu Marju: võrukõsõ keelepruuk om vänge, a täpne!
      
     
    Kõivupuu Marju tund keelepruugi ja õkvaütlemise perrä võrokõsõ är ka pääliinan. 
      
    Harglõ kihlkunnast peri rahvaperimüse uurja Kõivupuu Marju (50) om kümme perämäst aastakka kõnõlnu Tal’na tudõngiilõ ka lõunaeestläisi kombist (innekõkkõ puhtõkombist) ja hingeelost. Teno Marjulõ tiid laemb tsõõr inemiisi, miä omma ristipuu ja mille neo mi rahva jaos tähtsä omma. Et Marju mõist kõva helüga kõnõlda tuust, midä hoitma vai pästmä piässi, avitas tuu mi edevanõmbidõ vaimuvarra parõmbidõ alalõ hoita.

    Kümme aastakka Tal’nan. Midä tuu üte võrokõsõ jaos tähendäs?

    Harinõmist. Noidõ inemiisi üleslöüdmist, kellele saat otsa kaia ja küssü, et kostkandist sa Võrumaalt peri olõt? Kõnõldas, et Võrumaa om küländ kinniline ja sinnä sisseelämises lätt küländ hulga aigu, sis tuusama asi käü ka suurõ liina kotsilõ.

    Talinan olõmisõ mõttõ ütel’ kõgõ täpsembält vällä poig Kaarli: saat tegeldä kõgõga, ilma et tuu väega silmä putus. Tuu om suurõ liina hää puul.

    A om ka tõnõ puul?

    Jah, mu jaos om tuu tempo. Suurõn liinan om väega pall’u infomürrä. Tuu uputas su är ja tege närvilidses. Tegeligult sul olõ-i vaia kõkkõ teedä, midä sullõ torust sisse topitas!

    Liinainemise omma infomüräst nii är väsünü, et uulidsa pääl nii väega iks tõsõlõ otsa ei kae. A nii ei taipa tutvalõ inemisele tõnõkõrd teregi üteldä!

    Sullõ miildüs hindä kotsilõ üteldä akadeemiline aborigeen? Midä tuu tähendäs?

    Et olõ 50 aastat vana joba, suurõmba ao umast elust liinan elänü, a koskil all om kiht väega lihtsit praktiliidsi asju. Ma ei lää luudusõn paanikahe ja arva, et panõ õks koorõlahutaja kah kokku, ku tuus veidü aigu antas!

    Kost täpsele peri olõt?

    Saru Mäe-Põrust, Mõnistõ kandist. Tuu om küländki vana kotus Võrumaal – koskil 1380. aastal om tuud kotust joba nimmat. Sääl omma savidsõ mäekundi, ku näide pääl latsõn saisõ, sis oll’ kavvõlõ nätä, opati Munamäele kaema.

    Muaigsõ latsõ kasvi kolmõ põlvõ riigli perrä: vanavanõmba saiva latsiga kotun toimõnda. Parhilla ei saia vanavanõmbidõga inämb niipall’u kokku. Vanavanõmbidõ tiidmise ei paistu kah inämb nii mõovõimsa.

    A ma olõ umma väiksembät poiskõist opanu tiidligult väidsega kardulit kuurma ja tõisi sändsit asju, midä maapoiskõnõ tekk’ ja midä ma esi latsõn tei.

    Ku sakõst kodomailõ trehvät?

    Koskil vasta süküst käü kimmähe: sis oll’ vanõmbil tuu ärkoliminõ ja mul hindäl Võrumaalt ärtulõk, sääne aig, ku hingeline aastatsõõr saa täüs. Sõs istu ja kae veidükese ümbretsõõri, mõtlõ tuu pääle, kuis aasta joosul elu om lännü.

    Uma surnuaid om mul õks Harglõn. Olõ pruuvnu õks sääl kävvü ja latsilõ näüdädä, kon kiäki om.

    Kotun om maja vundament alalõ ja latsilõ näütsi kotust, kon valgõ roosi, mis konagi maja takan kasvi, olli mammatarõn ja köögin otsapite. Uibu naksi võssu ajama ja seo süküs oll’ edimäne kõrd üle hulga ao, ku sai umast latsõpõlvõkodu uibust ubinit võtta. Kas tuu om õkvalt märk, a sääne ummamuudu tunnõ tull’ hinge...

    Miä om su jaos tähtsä Võromaa puhtõkombin?

    Sugu- vai kogukundlikkus. Ütlemine, et pulma võit minemädä jättä, a puhtilõ piät. Noidõ kombidõ kaudu andas esihindä olõmisõlõ ja tegemiisile kah mõtõ. Et proovit elun viil midägi tetä, päält tollõ prügü, mis sust maaha jääs!

    Ristipuu om üts sääne märk, et üte väiku as’a abiga saat asju laembalt võtta. Sääl om suurõmb mõtlõminõ takan, tuu vana paiklinõ kommõ and inemiisile midägi manu. Taad om põlvõst põlvõ edesi antu. Sändse omma viil regilaul, nal’ajuttõ kõnõlõminõ ja mõnõ käsitüümõistmisõ, midä ei olõ kunstligult ellu herätet.

    Olõt uurnu umast kodokandist peri imetohtrit vanna ja nuurt Surri. Mille poolõst nimä esierälidse olli?

    No ütlemi, et hää küläpsühholoogi. Elu om näüdänü, et õnnõ luudustiidüsligust arvosaamisõst jääs inemisel veitüs. Parhilladsõ ao arstitiidüs om ka jõudnu tiidmiseni, et pall’u as’a omma inemisel katõ kõrva vaihõl kinni. Ku hää inemisetundja julgus sullõ üteldä su kotsilõ tuud, midä sa esi mõtõlõdagi ei julgu, om as’al tõnõkõrd lihtsä seletüs.

    A kimmähe näil sändsele ravitsõmisõlõ andi oll’. Tiidsevä, midä üte vai tõsõ hädä puhul tetä. Kae, kuis üts õdõ tege sullõ süsti nii häste, et sa piaaigu ei tunnõki, a tõnõ punnitas elu iist, a iks om tunnõ: olõ no hää inemine, jätä no perrä!

    A hinnäst tohtõrdat rahvaperätsele vai ostat paratsetamooli ja fastum-geeli?

    Nii ja naa. Ku olõt õks väega väsünü ja pää haltas, sis tii hindäle lämmä tii ja tõnõkõrd sortsa sinnä kangõmbat kraami sisse ja püvvä paar tunni maada. Ma olõ saialillisalvi usku: tuud piät egäle poolõ pääle määrmä! A tõnõkõrd tulõ kullõlda, midä koolitõt tohtri ütles.

    Mändse vanarahva tarkusõ avitasõ elon toimõ tulla?

    Noid om hulga. Maainemise muudu ütlemise omma vängembän sõnastusõn, a näil om hulga elutarkust seen. Nigu, et «poolõ persega tüüd ei tetä!» vai «pehme olõt, perse ala pandas!»

    Vana ao inemiisi keelepruukminõ om olnu väega pall’u täpsemb. Mi pruugimi sõnnu, a ei mõtlõ, et midä nuu sõna tähendäse. Sõna tulõva suunukast vällä, a neo omma alla käünü nigu kraadihariduski!

    Miä om sinno üllätänü, midä noorõ inämb elost tiiä-i?

    Kõnõli tudõngilõ taluinemise süüke aastatsõõrist. Oll’ juttu, et talvõl piimä es olõ saia. Küsüti, et a mille? Jõudsõmi jutuga sinnä vällä, et seoilma inemine ei mõtlõ luudusõ aastatsõõri pääle, midä om nätä kasvai tuust, kuna midä süvväs.

    Tuu ei olõ vastus küsümüsele, a ku kiäki mullõ lehekuun krüsänteeme kink, sõs mul nakkas halv! Neo omma sügüselilli! Söögi ja lilli ei anna inämb edesi laiuskraati, kon elämi.

    Poliitikus ei taha saia?

    Mul om hirmsa suuvärk, ma ei saa! (Muhelõs) Mu kadunu mamma õks ütel’, ma olõ latsilõ tuud ka ütelnü: ma saa arru, et sa puult suud ei jõvva kinni hoita, a proovi veeränd! A mul om tuugagi vaihõl rassõ! Ütle õkvalt vällä, midä as’ast arva.

    Eks tuu om maalt peri. Mammast om kõnõldu, et ku tedä tulti kolhoosi meelütämä, sõs parteisekretäär oll’ saisnu, mamma, sääne väikene naistõrahvas, oll’ kor’anu karduliid pangi. Parteisekretäär oll’ püürdnü ja püürdnü tedä ja sis jalaga toginu: «Kae, Liine, siin om viil üts kardul!» Mamma oll’ sõs ütelnü: «Jah, ma näe, võta üles ja panõ korvi!» Ma olõ säänesama!

    Ilda aigu tetti uurminõ, et kas vana Eestimaa ja Liivimaa kultuurivaihõ parhilla viil alalõ omma. Ku ma seoniaoni ütli õnnõ tundõ perrä, et omma külh, sõs tull’ vällä, et tõtõstõ omma: Lõuna-Eesti kogukund om sääne, et ku sa satat maaha, sõs tä lask sul uma nõnakõsõ veritses lüvvä, a tulõ ja avitas ja pühk sul tuu nõnakõsõ puhtas. Põh’aeestläne ei tii toda.

    Kas kunagi kodo Võromaalõ tagasi tulõt?

    Är konagi ütelgü, et ei konagi! Ma olõ elun tennü küländ hulga huvitavit käänäkit. Ma ei välistä tuud, selle et taad liinatempot om mu jaos veidükese pall’u. Tuu tahtminõ käü kõrrast tihkõmbalt pääle.

    Mu vanõmba poiskõsõ esä imäpuulsõ juurõ ja mu imäpuulsõ sugulasõ omma säält Sarunukast peri, poig om umal kombõl tollõ kandi perrätulõja.

    Tüütarõ ja väikumba poisi kooliharidus omma mul parhilla kats vaia maa seen, mis minnu Talinan kinni hoitva.

    Küsse Harju Ülle
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin