| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
Oll’ edimädse Eesti Vabariigi aig 1939. aastagal. Maainemise saiva söögikraami suurõmbalt jaolt uma nurmõ päält ja laudast.
Maaperre kasvadi rükä. Terä viidi veski mano ja tetti leeväküdsämise jahus.
Kõik maaperre, ka mi pere küdsi hindä jaos esi leibä. Imä pand’ leevämõhhe vett ja segäsi sinnä mano jahhu. Juurõtus oll’ perämädse leeväküdsämise aost mõhe põhja jätet. Kohetus pidi üüpäiv lämmäh saisma ja hapnõma. Sis kastõti nii pall’o jahhu mano, et sai pätse tegemises paras tahas.
Oll’ kündlekuu, lätsimi vällä esä meisterdedü peräriiga sõitma. Mürsimi lumõh nikagu käe ja jala naksi külmämä. Joosi tarrõ, võti suurõmba rõiva säläst ja ronõ aho pääle lämmähe.
Veidikese ao peräst jäi magama.
Tuu päiv oll’ ka leeväküdsämine ette plaanitu. Imä oll’ mu magamisõ aigu leeväkohetusõ mõhega truuba pääle lämmähe nõstnu. Heräsi üles ja tundsõ, et kõtt om väega tühi. Hüpsi kipõstõ aho päält truuba pääle ja säält põrmandu pääle. Mu ündriguhand jäi mõhe kõrva taadõ kinni, tõmmas’ mõhe leeväkohetusõga põrmandu pääle. Mõhk oll’ küllüle ja vetel tahas vaio põrmandu pääle. Joosi ruttu küüki, haari tsiasöögi pangi ja ammudi ruhmikuga tahta pangi.
Tsialõ sai hüä süük, a perre jaos jäi leevätego küdsämäldä.
Karva Katre
| | | | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
