Nummõr' 217
Märdikuu 2. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võistlus «Uma kiil pildi pääl»
  • Uudissõ
     
  • Navi kalamiis sai kodojärvest «elo kala»
  •  
  • 30. rehekuu pääväl peeti Haanin edimäst kõrda 100 kilomiitre jala läbi saamisõ võistlust
  •  
  • Leevälaat Kanepin
  •  
  • Väimälän kõnõldas savvusannast
  • Märgotus
     
  • Hingiao mõtõlus
  •  
  • Tõntsu Tiit: ellu vii edesi ütine tsiht!
  • Elo
     
  • Latsiaiah umma otsmah
  • Juhtkiri: Uma kiil sildi pääle!
    Uma Lehe kuvvõs suur jutuvõistlus!
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Savvusannan
    Innembi
     
    Valimise lätsi häste
     
    Keldri Enno
     
     
    2009. aasta rehekuuh olli valimisõ. Et olõ Eesti Vabariigi kodanik, sis otsusti esi kah valima minnä. Ega näid egä päiv peetä-i. Süümä piät egä päiv.

    Naksi Haani poolõ jalotama. Peräle jõudsõ häste. Kõgõpäält lätsi vallamajja. Sääl istsõva lavva takah kolm vai neli ilosat naistõrahvast. Teredi ja küsse, et kas siin ma saa umma tahtmist täütä. Üteldi, et saat ja küsti paprit (isikut tõendav dokument). Võti rahakoti vällä ja naksi passi otsma. Ja määne jama.

    Olli kodo unõhtanu. Mitu üüd es olõ maganu. Esiki üüse mõtli, kedä tulõ valli.

    Viimäne õdak inne valimiisi sei sisse puul õllõklaasi luminaali. Kadonu esä oll’ jahimiis ja timä pandsõ tuu pulbriga rebäsid magama. A mullõ es tii midägi.

    Hummogu olli niivõrd uninõ, et es olõ meeleh paprit üteh võtta. Rahakotih oll’ külh pangast raha vällä võtmisõ papõr numbriga.

    Tetti selges, et tuu nummõr ei kõlba. Löüdse viil üte är kraabidu telefoni Simpeli kaardi. No mis sa kurat ütlet – toda nummõrd kah es taheta. Miil läts’ nii kurvas, et astõ vällägi är.

    Sis näi, et üts kotusõpääline tutva miis tulõ poodi mant vallamaja poolõ. Küsse, et kas timä um joba uma kohusõ är täütnü. A timä es lupa minnäki.

    Käsi timäl minnä tarõ mano ja tagasi tulla papridõga, et sis mu iist valigu är. Kandidaadi nummõr oll’ mul meeleh. A timä rehäs’ käega. Soovit’ mul sita sisse mitte astu. Muido pääle valimiisi nakka kõikõ esihindäle süüs pandma.

    Sis näi, ku üts takso sõit’ Munamäe puult allapoolõ. Panni ruttu tii poolõ juuskma, a sattõ ja lei jala är. Taksojuht, hää miis, pidi kinni ja lubasi minno Kubijalõ pedäjide ala är viiä.

    Ma käsi tedä sinnä minnä, kost tä vällä om tulnu. Sis seledi uma pahandusõ är.

    Timä küsse: «Kas sul rahha um?» Ma ütli, et kotoh um katõ nädäli söögiraha.

    Käändse autu ümbre ja naksimi sõitma.

    Tagasi tullõh käändse rahalugõja kinni. Kõnõl’ mullõ, et tiksmise aigu pelgäs mulkõ pääl põrotamist. Ja ollimigi Haanih tagasi. Küsse ütte Koidulat kümne kilomiitre iist. A mul oll’ hää tujo ja anni kats. Oi, ku hää miil sai taksojuhil kah!

    Lätsi vahtsõst vallamajja ja visksi uma passi lavva pääle. Kaeti passi ja anni üte paprõ pääle uma allkirä.

    Passiga anti üts paprõlipak kah üteh ja näüdäti näpuga saali otsmisõ saina poolõ. Kiäki oll’ vist kardinit mõsknu ja saali nööri pääle kuioma toonu. Noidõ rõividõ taadõ minno kästigi. Sääl kardina takah olli laud ja tuul.

    Istõ tooli pääle ja panni üte kolmõkotusõlidsõ numbri kirja. Lätsi var’opaigast vällä ja astsõ tollõ kõgõ tähtsämbä puldi mano. Tuu kinä provva lei lipagu pääle templi ja kässe mul lahkõ sisse tsusada. Ma võtsõ mütsü pääst ja vaotigi sisse. No kül oll’ mul hää miil, et är sai uma tahtminõ täüdetüs.

    Tulli vällä ja mõtli, mis tetä. Raha anni är, poodi mano asja nüüt ei olõ. Naksi kodo poolõ liikma. Läts’ üts tunnikõnõ är ja olligi kotoh. Visksi hindä sängü pikäle ja jäigi magama. Tõõnõ päiv lõuna aigu heräsi üles. Või-olla nakas’ tuu rebäside magama pandmisõ mürk mõoma, et nii pall’o aigu magasi.

    Õgatahes unõh näi mitu kõrda valimiisi.

    Valimiisi pääle inämb es mõtlõ. Naksi söögipoolidsõ pääle mõtlõma. Raha läts’ valimiisiga är. Keväjä panni 25 korvi kardokit, a sügüse sai kats. Tsiga sei suurõmba jao är. Sai õnnõlik ka olla – maaha panni vana kardoka, a üles võti vahtsõ. Mis tuust, et veidü.

    Naksi egä kolmõ päävä takast Haanihe käümä. Korssi tii veerest tühje pudõlit. Ku Haanihe sai, oll’ kott pudõlit täüs. Osti paar leibä ja asi jutih. Mul um kotoh uma kaiv, parhilla viil saa vett ka ilma rahalda. Inemise mugu vingva, et masu aigu um rassõ ellä. A ma saa är ellä, olkõ masu vai maru. Piät mõistma.


     
    Vussilännü tiatrihkäümine
     
    Ostimi joba varra piledi arvudiga är, oll’ hää pakminõ: puulmuidu Tarto liina Vanemuisõ tiatrihe balletietendüst kaema.

    Et tiatrietendüs oll’ nädäli seeh, tull’ vanõmbil tüü mant hinnäst vabas kaubõlda. Esiki ma võisõ jättä koolitükü järgmädses pääväs tegemäldä.

    Valmistimi umma tiatrihe minekit joba mitu päivä varramba ette: papa vikse kängä är, viikse püksi kah, mamma otsõ vahtsõ kleidi vällä. Papa kai massina kummi üle, mõsksõ massina tolmust puhtas – kuis sa läät musta massinaga liina, ilmarahvas jo naard.

    Ku tiatripäiv kätte jõudsõ, olli kõik väega herevil. Oll’ vaia hiussit säädi ja kleiti pruuvi, papa ai esiki habõna maaha. Ma tei hindäle krussi päähä ja värvse kah hinnäst veidikese. Mamma otsõ uma ehtekarbist kõgõ ilosamba ehte vällä.

    Ku ollimi hinnäst üles löönü, alas’ sõit Tarto liina poolõ. Kaimi õgas juhus viil mitu kõrda üle, kas piledi omma õks üteh.

    Ku tiatri mano saimi, pand’ meid imehtämä tuu, et autidõ saisukotussõh oll’ nii veidü massinit ja rahvast liiku ka veidü.

    Papa mõtõl’, et taa asi nakkas tan külh jo ands’akas kiskma. Ma trööste, et jo sis balletietendüs ei huvida rahvast nii väega.

    Lätsimi tiatrimajja sisse ja ma kai, et midägi om nigu tõistmuudu. Uss, mis vei rõivaruumi, oll’ hoobis kinni.

    Mano tull’ üts as’apulk ja küsse, mis etendüsele mi läämi, kas draamaetendüsele? Naarimi, et piäs iks ballet olõma.

    Tuu pääle nakas’ as’apulk naardma: balletietendüs oll’ jo päivä kell 12 är olnu. Otsõmi piledi vällä ja tahtsõmi näüdädä, et mis ulli juttu tä aja, a mi imehtüses oll’gi piletide pääl kelläaig 12. Oh tuud häpü ja nall’a! Nigu vanaimä peräh naardsõ: maalt ja hobõsõga!


    Rämmanni Kadriliis

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    «Pall linnas’ pauguga võrku!»
     
    Paarkümmend aastat tagasi pei spordiveteraani liina veeren üte asutusõ saalin pito. Sinnä tull’ liinaliinibussiga sõita. Buss sai rahvast peris täüs. Tõisi hulgan oll’ umaaignõ maadlõjidõ triinjä uma naasõga.

    Sääl bussin oll’ viil ka üts inneskine juuskja ja kargaja: pikk ja kõhna meesterahvas. Nigu ontlik kavaliir iks, naas’ tä maadlõjidõ triinjä naasõl mäntlit säläst avitama.

    Tuul aol, ku timä provvat teenind’, trehväs’ rõivaruumi mano spordiveteraanõ ütisüse naispäälik – inneskine võrkpallimängjä. Tuu kai rõõmsalõ juuskjat ja ütel’: «Ummõhtõ nüüt näi är Eeri naasõ!»

    Tuu pääle kostsõ maadlõjidõ triinjä: «Siiämaani om tä iks mu naanõ olnu!» Abivalmis kavaliir kai, et raskõjõustigu mehega maad massa-i jaka. Tekk’ patukahitsõja näo ja ütel’ kurva helüga: «Mis tetä, mul om sääne ull’ muud võõrilõ naisilõ külge lüvvä!»

    Asi oll’ nal’as är käänet ni olti sõbra edesi. A ku maadlõjidõ triinjä koton naasõga tuust juhtumisõst kõnõl’, ütel’ tä võrkpallimängjäst pääligu kotsilõ iks pahatsõlõ: «Pall linnas’ pauguga võrku!»


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin