| | | Latsiaiah umma otsmah | | | | Nutovi Mirjam | | |
| | | | | | Takah (kuralt) Kahru Kevin(6), Horni Christopher (6), Palmi Markus (6), Kolpakovi Anna Leena (6), Posti Mailis (6), iih (kuralt) Smiti Markus(5), Orro Kert (5), Koppeli Rasmus (6), Rannula Marko (5), Linnu Leandra (5), Kikka Rico (6), Saarniidü Jörgen (5) | | | | |
Midä arvasõ 5–6aastadsõ latsõ Võromaast ja ku häste nä võro kiilt tundva, sai perrä uuritus Puigal Siilikese latsiaiah.
Küsse latsi käest lämmistüses, et mis maa tuu Võromaa õigõhe om? Latsõ hõiksi taa pääle, et Võromaa om Eestimaa. »A mink peräst sis Võromaad just Võromaas kutsutas?» Muidogi mõista õks tuusamadsõ Võro liina peräst – taa omgi latsi meelest ainumanõ põhjus.
«A latsõ, miä ti arvat, kiä Võromaal eläse?» küsse edesi. Läbisegi hõigutuist vastussist tull’ vällä, et Võromaal eläse õks inemise ja kassi ja pini ja lamba ja kitsõ, a säändsest elänigust nigu võrokõnõ es tiiä latsõ midägi.
Küsse sis latsi käest, et kas nä ei olõki võrokõsõ? Nigu ütest suust tull’ vastussõs, et nä kõik omma eestläse. Kõrraga hõigas’ Orro Kert (5): «A ma mõista võro kiilt!», ja lugi taa teedäandmisõ pääle uhkõlõ: «Ütsi-katsi-kotsi!».
Kas latsiga kõnõldas kotoh võro kiilt? Taa pääle lasi latsõ helkävide silmiga läbisegi õhku võimsa «Jaaa!» ja «Eiii!».
Kahru Kevin (6) võtt’ sis sõnna ja and’ teedä, et timä mõist kah võro kiilt. «Midä sa mõistat?» Poiskõnõ mõtõl’ veidikese ja ütel’: «Üts, kats ja hand – hand om saba. A inämb ma tiiä-i.»
Küsümisele, kas latsõ tahasi, et näidega kõnõldasi võro kiilt, tull’ latsi suust esieränis võimsa «Jaaaaaa!». Mille? Palmi Markus (6) and’ lihtsä ja loogilidsõ vastusõ: «Sis saa võrokiilside inemiisiga kõnõlda.»
Taa pääle ütel’ Saarniidü Jörgen (5), et ku vinne keeleh kõnõlda, sis saa nall’a, a ku võro keeleh kõnõlda, sis saa viil inämbki nall’a. «Ku eesti keelen kõnõlda, sis saa-i midägi, esiki nall’a ei saa,» võtt’ Rannula Marko (5) arotlusõ võro keele tarvilikkusõst kokko.
Puiga latsiaid Siilike om teedä-tunnõt tuu poolõst, et nä võtva egä aastak ossa Võro-Seto näütemängupääväst, koh mängitas õnnõ võrokeelitsit tükke.
Timahavadsõ vanõmba rühmä latsõ ei olõ viil näütemängu opma naanu ja tuuperäst nä ka tiiä es tuust kõnõlda.
| | | | Vahtsõnõ võro-eesti sõnaraamat latsi tiidmiisi läbi | | | Kahr – et üte latsõ perrenimi om Kahr, sis arvsi latsõ, et kahr omgi Kevin. A ku tulõ vällä, et kahr om karu, suta es latsõ umma imehtüst käkki:
«Karu!? Kas sis Kevin ongi karu?»
Upin – taad tiidsevä latsõ ku ütest suust, et seo om õun.
Susi – arvati, et taa om arvada huss, nikani ku Kolpakovi Anna Leena (6) hõigas’, et susi om hunt.
Tsirk – kasvataja tulli latsilõ appi ja ütli, et näil om üts sääne laul, kon tsirk seen om ja nii tull’gi latsilõ miilde, et tsirk om lind.
Müger – Rannula Marko tiidse kõrraga, et taa elläi om mutt.
Vatsk – latsõ pakiva kül vattu, pakki ku pakast. Peräkõrd pidi näile iks är ütlema, et vatsk om sääne koogi muudu hüä kraam.
Hainaritsik – Orro Kert tiidse kõrraga, et taa om rohutirts.
Kõiv – nõna, kõrv. Ku ütli, et taa om üts puu, pakuti ka tammõ, vaherd, pedäjät ja lõpus ka õigõhe, et kask.
Verrev – veri
Hamõ – habe, hammas, särk
Siug – linnuke, vares, rohutirts. Väiku Posti Mailis (6) tiidse, et taa om uss.
Uma Pido – tiit esi pido ja sis kutsut kedägi küllä.
Tsura – siga
Näio – nälg
Petäi – petersell, vaher, mänd
Päiv – Rannula Marko tiidse, et tuu tähendäs, et päiv paistus ja väläh om illos ilm.
| | |
|
Pääleht
