|
|
| | | Pidäge meelen päivä, lämmind, vett ja puhast õhku* |
| | «See talv, see kange talv, ei ole joht ni halv...» luulõt' Oldekop 1800. aasta algusõn. Vas't tä Põlvan ellen tuud talvõ ummi varbidõga tundsõ. Talv' ja külm ommaq mi rahvast kõvva opanuq – hulga rohkõmp märk'väq vällä ja saavaq hingelt tugõvis inemiseq ja rahvaq, kiäq rassõmbidõ tingimüisi seen piät umma ellu kõrraldama.
Miq hõimuq tulliq tahaq mere ja Peipsi vaihõlõ ja ümbre elämä õkva, ku ijä läts'. Ja es jääq nä kuupa egaq püstkotta külmätämä, ragosivaq rehetarõq üles. Teno toolõ saivaq parsil vilä lõpuni kütsäq ja uma perre ni kar'a elon hoitaq.
A egaq sis inemiseq õnnõ majast ja leeväst es eläq, vanal aol om viil hulga tarkuisi ja nõksõ, midä timahavagi hää tundaq – hinge vai perre hoitmisõ peräst. Üts' vana ao tarkus oll' üleminegiriituisi korgõ kunst'. Üleminegiriitus om minek' ütest olõkist tõistõ, näütüses näiost naasõs (mõrsjasolõk', pulm) vai sügüsest talvõ (tuumapäiv).
Pümehüs tege inemiisi unitsis, vaivatuis, torss'unuis. Tuuperäst oll' päiv inemisele valgusõ ja lämmä peräst kallis.
Vanan aastatsõõrin oll' kats' suurt pääväpühhä. Suvinõ käänüpäiv, ku tuli pidi käümä korgõlõ-korgõlõ ja tulõpaistõlt käve läbi pereq ja kari. Tuu oll' elojõvvu ja sigimise pühä. Kõgõ rohkõmp latsi alostõdi suvidsõ käänüpäävä ümbre olõval aol. Tõnõ oll' talvinõ käänüpäiv, ku päiv läts' kolmõs pääväs umma kodo magama, valgus es toheq paistuq nurmi pääle, hõõruti üles vahtsõnõ tuli, inemiseq olliq vagusi ja teiväq kur'a minemäajamisõ märke.
Tuumapäiv tõi aastatsõõri alostusõ pühäq tarrõ. Miä tetti aastatsõõrivaihtusõl, et külm ja ängümine võitaq, et ahtan elämisen inemiseq karvu piten kokko es lännüq?
Ette võeti suur' kraam'minõ, tarõpalgiq nühiti savvust, põrmandu pühiti, panti sainu pääle värviliidsi rõivit, olõq tuudi sisse. Tarõpühk'mäq viidi mõnõl puul nelätiiristi ni puistati lakja – sääl pidi vili edenemä jõutsampa.
Kraam'misõ käügin tetti olgist Tahmatoomas, miä sokutõdi mõnõ perre muru pääle, kon välätüüriistaq lohakilõ jäedüq vai kraam'minõ vinnü. Egäle poolõ vällä tetti riste kas hüdsetüküga, tõrvaga, mõnõl puul eläjäverega, vanõmbaq tõrjõristiq olliq x-kujolidsõq. Sääntseq ommaq alalõ ka hammõkaunistuisin, vüükirjun. Vanõmbaq ommaq ka rõngasristiq.
Aastavaihtuspühäq olliq ka söögipühäq – kõgõ aasta oll' kokko hoiõt, a aastavaihtusõl pidi süümä mõni päiv ütessä kõrda. Olgi pääl mängiti, hullati, aeti jutussit, mõistatõdi mõistatuisi, käüti külän.
Midä soovitaq liinainemiisile inneskidse maarahva hingeilmast? Kimmäle käsitüütegemist, suguvõsa miildetulõtamist ja sugulaisi ni sõpru meelenpidämist, päävä ja valgusõ ni lämmä avvustamist ni kaiaq, et noid ei raisatas.
Luudust ja eläjid ei massaq unõtaq, esiki ku piim plast'mass'pakiga kodo tulõ. Jouluüüse pidiq eläjäq kõnõlama, näile vei pernanõ leibä ka lauta. Hääq ommaq ka lühküq käügiq luudustõ, mõtsaeläjile söögiviimine.
Nävvüline kerge elo ja virvatulukõsõq – essütäjäq televiisorin – ei toheq unõtama pandaq Imäde immä luudust, Pääväkest, valgust ja lämmind, vett (kaolõ panti mõnõl puul kaunistusõq ümbre), tuult ja puhast õhku.
Sis mõtsaessä, kiä and puid, viläimmä ni kesväessä, kiä and leevä ja ollõ, kar'aimmä, kiä and katsiguq tallõkõsõq vai Rakvere küdsepraadi.
Miilde tulõ tulõtaq mi imäde immi, kiäq ka kõgõ rassõmbal aol sünnütiväq inemiisi tahaq ilma, et elo jakku ja mi sai taad ilosat ilma nätäq. Sis saa ka esiq joudu, et latsi sünnütäq ja seod ilma nii hoitaq, et latsi latsõq tan hinnäst häste saanuq tundaq.
*jutt om vahtsõn kiräviisin |
|
|
| | Kae, miä ütel´!
Kas teil tuud papõrd ka müügil om, kost tulõva aasta päivi nätä saa?
Lõuna-Eesti vanapapi küsse Tarto kaubamajast kallendrit
| |
| | |
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/222.jpg&h=183&w=141","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=141,height=183"))
