Nummõr' 216
Rehekuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tatrik uma maa päält
  • Uudissõ
     
  • Adamsoni-võistlusõ võitsõva võrokõsõ
  •  
  • Lindora laadust saa tähtraamatut
  •  
  • Võro keele nätäl
  •  
  • Parksepä kuul 135
  •  
  • Põlva ütisgümnaasium 60
  •  
  • Rõugõn kõnõldas kotussõnimmist
  • Märgotus
     
  • Smithsoni (Holtsi) Leila: mu süä om katõ kodomaa vaihõl!
  •  
  • Võrukõisi hoit elun kuraas
  • Elo
     
  • Ilvesse Aapo ja Tagla Asta elost, kodokotussõst ja kultuurist
  •  
  • Väiko kannõl helises värmildise helüga
  • Juhtkiri: Pleiäts peio!
    Suur jutuvõistlus!
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Mudsu-kvuuti olnu vaia!
     
      
     
    Ruitlasõ Olavi, kalamiis 
      
    Seo aasta rehekuust om Lämmäjärve kalamiihile püüdmiskiild üles säet – ahunakvuut ollõv täüs püvvet ja tuuperäst olõ-i miihil kõgõ magusambal kalapüüdmisaol järve pääle asja.

    Minno pand imehtämä, miä tuu ahunakvuut siiä putus? Sügüse võetas mutnigu vai põh’anoodaga õks rohkõmb sudakut, latikut ja haugõ? Muul aol, ku järv ijäst vaba, ei olõ väikeisil kalamiihil järve pääl mitte ku midägi tetä – suurõ «kalurikolhoosi» omma ummi kilomiitrepikkuisi mõrduga kallo tii kinni pandnu ja kala lihtsäle ei liigu. Ja sõs, ku om väikeisi miihi kõrd uma aasta lõpuni välläostõdu püüdmislua tasa tiini, pandas purgilõ kaas pääle!

    Keskkunnaammõt ja ministeerium omma parajalõ silmäkiräligu. Kõnõldas kalavarudõ taastamisõst, vannutas Vinne puult järve tsolk’misõ iist ja imehtedäs, kuis tuud kalla nii veitüs om jäänü.

    A keskkunnaministri ei olõ arvada kõrdagi paadiga Verskast Piirissaardõ sõitnu.

    Ku tä kah piäsi egä mõnõsaa miitre takast kaema, kuis jälki määndsestki mõrrast müüdä saasi, ku Mehikuurma kotsil, kitsa kotussõ pääl, tulõ mõrdust müüdäsaamisõs kae et piaaigu riigipiirist üle minnä, sõs kaossi herrä ministri kallo ärkaomisõ üle imehtämine kipõstõ är.

    Ku üle piiri kaia, sis nakka-i millegiperäst mitte üttegi mõrda silmä. Ei tiiä, kuis nimä uma «kvoodi» täüs püüdvä... sikuskaga vai? No tahetas Vinne poolõ päält «kvuuti» mano saia, ja ku juhtus, et saa, tetäs vast järv püüdjile viil kõrras vallalõgi...

    Kah’o, et mudsu pääle määnestki «kvuuti« säet ei olõ. Et ku hindäl otsa saa, sõs ostat Vinne poolõ päält mano. Sõs saasi arvo, et ku mõnõlõ mehele om lubat mitmit-kümnit kilomiitrit mõrdu sisse panda, sõs ei olõ mõistlik küssü, kohe kala jäänü om?

    Ainumanõ võimalus kalavarudõ taastamisõs olõsi järv pikembäs aos «kalurikolhoosõlõ» tävveligult lukku panda ja õnnõ väikeisile püüdjile vallalõ jättä. Kalamehe ammõdi välläsurõtaminõ, midä põra hoolõga tetä proovitas, olõ-i sukugi keerolinõ. A mis rannarahvast mi sõs inämb kõnõlami?

    Salavõrguga püüdjä om varas. Ja vargit mi ei salli! Timä võtt umatahitsi tükü keskkunnast ja jätt perräjäänü pildi tõisi jaos veidü vaesõmbas.

    A ku olõt säädüslik varas, olõt avvostõt miis. Maad piten liigut kalli maasturiga, vett piten vii sinno mõnõsaatuhandõnõ loodsik, su mõrran või kala määdä ja haisada, selle et sul om säädüse perrä voli kõik ökosüstem p...e käändä!


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin