Nummõr' 216
Rehekuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tatrik uma maa päält
  • Uudissõ
     
  • Adamsoni-võistlusõ võitsõva võrokõsõ
  •  
  • Lindora laadust saa tähtraamatut
  •  
  • Võro keele nätäl
  •  
  • Parksepä kuul 135
  •  
  • Põlva ütisgümnaasium 60
  •  
  • Rõugõn kõnõldas kotussõnimmist
  • Märgotus
     
  • Smithsoni (Holtsi) Leila: mu süä om katõ kodomaa vaihõl!
  •  
  • Võrukõisi hoit elun kuraas
  • Elo
     
  • Ilvesse Aapo ja Tagla Asta elost, kodokotussõst ja kultuurist
  •  
  • Väiko kannõl helises värmildise helüga
  • Juhtkiri: Pleiäts peio!
    Suur jutuvõistlus!
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Mu võlovägi
     
    Otsa Kallõv
     
     
    Olõ väikeistviisi kah kalamiis: kodojärvest olõ saanu viimädse 35 aasta joosul umbõs 3000 haugõ (vähämbält)!

    Katõ aasta iist sügüse (süküskuu algusõn) säi sõs uma havvõpüüdmisriista jälki kõrda ja padavai järve viirde. Lätsi haugõ jahtma õdagu umbõs paar tunni inne päävä kistumist.

    Viis-kuus minotit rattasõitu ja olligi järve veeren: truuba man. Tõõsõl puul tiid oll’ Ülemb-Laadoga (Padari paisjärv) – truup köütse naa järve umavaihõl kokko. Laadogast juusk värski vesi Põrmu järve.

    Üts külämiis, Kalmer, oll’ sääl inne joba tunn aigu umma vinneaigsõt plekklanti «leotanu», a midägi es olõ juhtunu. Tuu sell tahtsõ sõs õkva ärki minnä, a üts asi pidäsi tä siski kinni. Ma sai nimelt õkva edimädse kolmõ-nelä minodi joosul kuldkogrõga (elonsöödäga sõs) 3,6 kilolidsõ havvõpuragu (õkva truuba mant neli-viis miitret).

    Kalmer tull’ sõs mu mano ja paksõ mullõ «Katjusha» viinuskat mõnõ klõmagu. Mul oll’ väega hää miil, selle et saad haug oll’ siski suurusõlt minevä aasta mul 2. kotusõ pääl (üleminevä-aasta rekord oll’ 31. lehekuul ja kaaldsõ neli killo).

    Kalmer ohksõ ja võiat’ mu man ja sõs ütel’, et tä om koskilt kuulnu, et kõva kalamiis piät sülgämä landi pääle kolm kõrda, sõs õkva saa havvõ, ahuna vai hõrna.

    Ma sõs sülgsi tä landi pääle kolm kõrda. Ja kae imet, miis sai edimädse viskamisõga õkva pääle kilo havvõjuragu! Tuu haug oll’ tä hindä jutu perrä täl elon edimäne (miis esi om joba 40 aasta vannunõ)! Es olõ tä tegeligult inne ilma pääl landiga haugõ pruuvnugi, ku tuu päiv!

    Kae sõs, miä juhtu!

    No mul oll’ minevä süküs (rehekuu lõpp) ka üts esimuudu juhus viil kalavii pääl. Pilli puul tunni lanti kodojärve veeren ja ei tuhkagi. Sõs ütli poolõ helüga: taivaesä, anna mullõ ja imäle üts haug ja õkva päält tuud 7–10 sekondi peräst oll’gi 3,2-kilonõ havvõjurak landi otsan (kolmõharolidsõ konksi haro rüüvli lõvva alt kinni)!


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kas Võromaal värvitäs hussõ?!
     
    Võromaa miis tõi noorigu Tal’na liinast. Tegeligult oll’ naanõ Saarõmaalt peri. Võro kiilt es olõ tä ilmangi kuulnu. Võromaa sugulasõ pei tedä edimält uhkõski, et tä näidega juttu es aja.

    A hädä oll’ lihtsäle kehvän võro keele mõistmisõn.

    Ütskõrd läts’ nuur naasõmiis umma tüükotusõlõ KEKi mano ja pallõl’ noorigul hinnäst sääl kalitori pääl uuta. Väläst tull’ üts võõras meesterahvas, näkk’ naist ja küsse: «Kas uss om är värvit?»

    Noorik jäi miist tsõõrikidõ silmiga kaema, a küsüja kaksõ kalitorri piten edesi. Ku uma miis vällä ilmu, uursõ timä naanõ, et kas Võromaal värvitäs hussõ?! Ja kuimuudu tuu asi käü?

    Võtt’ aigu, inne ku miis arvu sai, millest jutt. Tä ütel’, et võrokõisi ’uss’ om riigikeelen ’uks’.

    A noorik ai vasta, et võõras miis es ütle uks – jutt oll’ iks ussist olnu!

    Tuu juhtu väega ammu. No om umaaignõ nuur naistõrahvas ammu vanaima. Võro keelega tedä inämb pettä ei saa: lugõ Umma Lehtegi. Kah’o õnnõ, et tõistpuult inämb kõrval ei olõ, mõnõ sõna kotsilõ olõs iks teedüst vaia saia.


     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin