Nummõr' 216
Rehekuu 19. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tatrik uma maa päält
  • Uudissõ
     
  • Adamsoni-võistlusõ võitsõva võrokõsõ
  •  
  • Lindora laadust saa tähtraamatut
  •  
  • Võro keele nätäl
  •  
  • Parksepä kuul 135
  •  
  • Põlva ütisgümnaasium 60
  •  
  • Rõugõn kõnõldas kotussõnimmist
  • Märgotus
     
  • Smithsoni (Holtsi) Leila: mu süä om katõ kodomaa vaihõl!
  •  
  • Võrukõisi hoit elun kuraas
  • Elo
     
  • Ilvesse Aapo ja Tagla Asta elost, kodokotussõst ja kultuurist
  •  
  • Väiko kannõl helises värmildise helüga
  • Juhtkiri: Pleiäts peio!
    Suur jutuvõistlus!
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Smithsoni (Holtsi) Leila: mu süä om katõ kodomaa vaihõl!
     
      
     
    Smithsoni (Holtsi) Leila kirotas Inglüsmaal võrokeelitsit luulõtuisi 
      
    Põlva lähkült Kähri küläst Laanõ talost peri Smithsoni (Holtsi) Leila (29) võitsõ timahavadsõ Hendrik Adamsoni murdõluulõ võistlusõ. Leila om opnu Põlva ütisgümnaasiumih, Tarto ülikoolih eesti kiilt ja kirändüst, a joba viis aastakka eläs tä Inglüsmaal, Newcastle’i liinah, midä tä esi nall’aga poolõs Vahtsõliinas kuts. Leila võrokeelitsist luulõtuisist om 2005. aastagal vällä ant raamat «Põimaja kuu all».

    Kuis Kähri tütrik hinnäst Inglüsmaal tund?

    Ku sa olõs küsünü nelä aasta iist, sis ma olõs ütelnü, et nigu kassipoig vii seeh. Nüüt või joba julgõlt üteldä, et nigu parts järve pääl.



    Kas võõral maal võrokõnõ olla ja võrokõsõs jäiä om rassõ vai kerge?

    Seo om egä inemise puhul esimuudu. Ma arva, et ku sa tahat olla võrokõnõ ni seo üle uhkõ olla, ei keelä sinno kiäki. Olõ algusõst pääle pää pistü hoitnu, lasknu küsüjil mõistata, et kost ma tulõ, ja ku iks võlssi pakva, sis ütle, et Eestist, Võromaalt.

    Ma esi arva, et võrokõnõ olla om lihtsä, uhkõ ni hää. Ma näütä umma kiilt ni periolõmist ni inemise tundva seo vasta suurt huvvi.

    Mul om iks meeleh Kauksi Ülle jutt võro kiränigest. Et võrokõnõ nakkas kirotama sis, ku tä kotost vällä lätt vai är piät olõma. Ja et uma kodomaastigu pidä tä meeleh kõik aig. Ma naksi võro keeleh tiidsähe kirotama sis, ku Tartohe ülikuuli lätsi. Nüüt om mu kodotsõõr lihtsäle laemb ku Tarto. Umah keeleh mõtlõminõ ni kirotaminõ avitas mul ummi juuri ni miilt alalõ hoita. Egä kõrd, ku kinkagagi kodotsist kõnõlõ, astu nigu umaette tarrõ, kohe ütski inglanõ mullõ perrä tulla ei saa.

    Nii et mullõ om võrokõsõs olõminõ vällämaal lihtsä – ma ei piä hindäle määnestki võlsshindätiidmist külge puukma.



    Kuis sa uma mehega tutvas sait?

    Nigu mi aol iks – Interneti jututarõh, koh mi mõlõmba kävemi. Jutt nakas’ juuskma ja nii tuu asi läts’...



    Ja sis lätsitki Inglüsmaalõ elämä.

    Jah. Tuu otsus sündü pääle pikkä mõtlõmist ja arotamist. No tõistmuudu es saa ni ma mõtli, et ku ei lää, sis ikõ peräh terve elo takkaperrä.


    Kuis sa täämbä tunnõt, kas tuu om olnu hää otsus?

    Ma arva, et seo otsus om olnu õigõ, selle et eräle elämine olõs mu pikäpääle är häötänü.

    Vällämaal elämine om mullõ pall’o hindä ni maailma kottalõ opanu ja lisas kõgõlõ muulõ olõ nii pall’o häid inemiisi tundma opnu. Ku maailmah ümbre kaia, sis om ka hindä ni uma kotussõ löüdmine veidü kergemb, selle et näet hinnäst ja Eestit tõsõ mättä otsast.



    Määne Eesti sis tõsõ mättä otsast paistus?

    Viil armsamb ja kodotsõmb ku kunagi varõmb. Eesti luudus om Inglüsmaaga kõrvuisi kaia ilosamb, liina omma kõvastõ puhtamba ni uma näo viil armsamba, ku näid üle pikä ao jälki näet.


    Määndse omma su suurõmba saavutusõ kirändüsen?

    Kõgõ suurõmb saavutus om vast seo, et ma anna võrokiilsele kirändüsele umalt puult veidükese mano ni näütä, et vägevä võro miihiväe kõrval om mõni naanõ kah. Sis muidoki Adamsoni-preemiä, «Põimaja kuu all» ni avaldõt luulõtusõ Võro tähtraamatuh, Värskih Rõhuh, Tähekeseh ja muial.



    Kas romaani vai näütemängu kirotamist olõt pruuvnu?

    Kunagi pruuvsõ romaani kirota, a ku peris ausa olla – ega tuust midägi vällä es tulõ. Ei mõista häste ilokirändüslikku proosat kirota. Ma olõs esiki uma ülikooli lõputüü luulõtusõna esitänü, ku olnu võimalik!



    Määndse omma nuu päämidse täämbädse päävä murrõ ja rõõmu, minkast kirotat?

    Ma kirota kõgõst, miä süäme pääle nakkas ni kimmäst teemat takah ei aja. Luulõtus või olla hummogudsõst bussisõidust, ilosast päävänõsõngust vai hoobis määndsestki pääväkohatsõst as’ast, mink kotsilõ lehest loe.

    Mul om sääne väiku fail tüü man arvutih, kohe kõik mõttõ kirja panõ. Säält ma sis sordi ja kae, millest edespiteh asja saa ja mis jääski märkmide sisse.



    A määndse tsihi sa hindäle olõt säädnü: umah eloh, tüüh, kirotamisõ man?

    Et ütesõnaga, miä om elo mõtõ? Ma tiiä, et mul om nüüt kats kodomaad ni mu süä om kõgõ näide vaihõl jaotõt. Mul om pere ja kodo mõlõmbal puul. Püvvä näide jaos kõgõ olõmah olla ni avita ja näid õnnõligus tetä.

    Tüü ni kirotamisõ man – lää tassakõistõ edesi ni kae, mis saa. Opi midägi vahtsõt egä päiv ni proomi saaduid tiidmiisi häste är pruuki. Elo om näüdänü, et pikki plaanõ ette tetä ei saa, selle et mõnikõrd lätt kõik hoobis tõistmuudu. Kimmähe kirota edesi, nakka uma tõsõ kogo jaos luulõtuisi kokko säädmä. Matõrjaali om korjunu küll ja küll ni ma arva, et seo raamat – ku tä kunagi vällä tulõ – om hoobis tõnõ asi, ku «Põimaja kuu all».



    Mis tüüd sa tiit?

    Ma tüütä üteh meediäfirmah ni tegele päähämäärmiisiga üle terve ilma. Panõ näid firma andmõbaasi ni kontrolli tõisi tettüt tüüd. Oppa vahtsilõ tüüliisile, kuis ja midä tetä.



    Kas tuu om põnnõv tüü?

    Jah, om külh. Esites saa ma pruuki kõiki kiili, midä mõista ni kõik aig midägi mano oppi.

    Mullõ ku keeletiidüst opnulõ inemisele om seo väega huvitav, tuuperäst et esi kiiliga tüütämine näütäs ka, kost umma kiilde sõna omma tulnu. Ma es usu, et eesti kiil näütüses nii saksa keelest mõotõt om, inne ku inämb saksa keelega tegelemä naksi.

    Tõsõs ei tiiä seod tüüd teteh kunagi ette, midä sa näet. Üle ilma reklaamitas nii pall’osit ands’akit asjo, millest es mõista und kah nätä. Olku tuu sis kreem, küttesüstem vai pakutas hoobis määnestki ands’akut teenüst. Seo hoit tüü huvitava.



    Ütlit, et keele huvitasõ sinno. Kuis sa Inglüsmaal edimält keelega toimõ sait? Kas tuu oll’ Eestih nii häste selges opitu?

    Mullõ omma keele kuiki nigu esihindäst külge jäänü. Eestih opitu inglüse keelega sai ma peris häste toimõ, no harinõda oll’ iks vaia. Mehel ni sõprul ei olõ kõvva aktsenti, no kotusõpäälitsit piät väega hoolõga kullõma, et arvo saia, midä nä kõnõlõsõ. Sai ka õkva ruttu selges, et koolih opit kiil om üts asi ja elläv kiil hoobis tõnõ. Om väega pall’o asjo, millest inne ei tiiä, ku esi kotussõ pääl elät. Siin omma kõik väega arvosaaja inemise, nii et ku küsüt, sis seletäse är, mis vaia ja niimuudu tuu opminõ käü...


    Midä sullõ viil tetä miildüs?

    Egäsugutsit asjo, no esieränis miildüs söögitegemine. Mullõ miildüs vahtsit asjo pruuvi ni ruuga perre ja sõpruga jaka. Olõ Inglüsmaal pall’o näütüses hiina ni india köögi kottalõ opnu.

    Mul om terve virn kokaraamatit, midä mõnikõrd juturaamadu asõmõl loe. Ja ingläisile tii eesti süüki kah tutvas, nii et nä tiidvä, miä om mannavatt ja krõngli.

    Rollimäng miildüs – tuu om nigu kodotiatri vürhvlide ni kohviga. Ei olõ midägi parõmbat pääle pikkä päivä, ku tulla kodo, istu sõpruga maaha ni hulki mängujuhi käe all fantaasiailmah.



    Ku sakõstõ Eestimaalõ trehvät?

    Ku võimalik, sis kõrra aastah. Ku ei – sis, ku saa. Seo aasta läts’ maru häste, et sai kats kõrda kävvü. Mehe muutuja tüüolokõrd kirotas ette, kuis as’a läävä. No teno Internetile ni telehvonilõ om elo pall’o parõmb. Kõik jutu saava kodotsidõga aetus ja sis omgi sääne tunnõ, et olõgi nigu kotoh käünü.

    Mõnikõrd jõudva mõnõ uudissõ mu mano esiki kipõmbidõ ku Eestih elädeh!

    Küsse Rahmani Jan


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin