Nummõr' 215
Rehekuu 5. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hää ilm olõ-i kalailm!
  • Uudissõ
     
  • Põdrajaht läts’ vallalõ
  •  
  • Kultuurimärke perrä Tahevalt Lätti
  •  
  • Tsõõriklavvalidsõ: kolmas Uma Pido tulõ viil parõmb!
  •  
  • Leevänätäl Karilatsin
  • Märgotus
     
  • Kuuba Rainer: mi võissi inämb vällä paistu!
  • Elo
     
  • Aasta opja vidä naisi mõtsa
  •  
  • Savivuulminõ ja palotaminõ om vanastõ olnu naisi tüü
  • Juhtkiri: Opmisõst
                  võit ka
                  vanõmb
                  inemine
    Savvusannan
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kagahii
     
     
    Tamra Ako oll’ kimmäs kultuurikujo
     
    Seo kuu saa muusigamehe Tamra Ako sünnüst 80 ja surmast kümme aastat. Tuul puhul tahassi seod kimmäst kultuurikujjo meeleh pitä.

    Umal aol käve Tamra Ako Võrolt Misso miihikuuri dirigiirmä. Päiv läbi tekk’ Võro muusigakoolin viiolioppaja tüüd, miihikuuri juhat’ kah. Õdagus olõssi võinu jo väega väsünü olõmisõga olla, a oll’ egä kõrd hää näoga. Ütel’ meile, et ei tohe väsünüile tüüinemiisile halvastõ üteldä ja tuuperäst alost’ ekä kooripruuvi väiku nal’akõsõga. Nii aastakümnit.

    Tamra Ako vidi Misso miihikoori Soomõ Valkeakoski laulufestivaali laureaadis. Soomõn saimi hulga üles astu, Läti- ja Vinnemaal kah, Eestist kõnõlõmalda.

    Misso miihikuur lagosi är, ku naksi pääle kultuurivainolidsõ ao – 1992. A Tamra Akost omma meil ilosa mälehtüse.

    Misso miihikoori vilistläse
     
     
    Ritsik vai euro
     
    70–75 ajastaigo tagasi, ku ma koolilats olli, olli jo kõik saviga tettü aho ja truubi, kon tahtsõva väega ritsige (peenemb nimi kilk vai savilind) ellä.

    Kuis nä lambavillatsit sukkõ vai kuhtõ är seivä: ku trehväs’ viil mõni rasvatsilk pääl olõma, olli hummogus mulgu takah.

    Joba ammust aost olli naa ritsige är häötet, kas tuu Vinne tust (DDT) vai üts kõllanõ kriit oll’, midä tõmmati põrmandu pääle.

    A nüüt, seo suvõ, ma kuulsõ, et mul ritsik tarõh: egä väiko ao takast tege iks tsirts ja jälki tsirts. Tuu rahust’, et olli ütsigu tsirtsu, es olõ koorih – sis vast ei tulõ viil nii ruttu poigõ.

    Naabrinaanõ tulõ iks minno egä päiv kaema. Tä om korgõst harit inemine, tege inemiisi terves vai nigu üteldäs: taastusravi. Timä saa pall’o inemiisiga kokko, a kiäki es olõ inne kõnõlnu, et ritsige omma jäl ello tulnu.

    Puistsi kängäkapi ja kraanikapi läbi, hindä pöksi kah, a ei kostki es lövvä. Es jää muud üle ku poiga uuta, et vast avitas diivani läbi kaia.

    Poig tull’, kullõl’ veidü noid tsirtsõ ja ütel’, et mis sa alt otsit, taa om jo laeh:suidsuanduril om patarei läbi.

    Näet, verevä vilksu käävä kah laeh. Poig võtsõ sis suidsuanduri maaha ja vahet patarei är.

    Sis tull’ mõtõ, et ku nuu kalli eurosendi tulõva, sis võissi nuu kah naada rahakotih tsirtsma: sis egäüts tiid, koh su raha om!

    Saarniti Vilma Perilt
     
    Toimõndusõlt: Mi es taha kõrraga taad luku usku. Küssemi, et kas Vilma äkki kirot’ seo luu mineväaastadsõ Uma Lehe jutuvõistlusõ üte parõmba jutu päält maaha («Kilk vai viruskikas vai miinikõllanõ», UL 15.12.2009)?

    A Vilma vandõ, et tõsijutt, nii timäga õkva juhtugi. Et vana inemise mälehtäse tuud ritsigu hellü ja suidsunäütäjä and tühäst patareist õkva tuusama helüga teedä. Kaegõ sis ette, vanainemise, et ti rohkõmb taa triki õngõ lää-i!



      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin