Sann oll’ mi perre jaos pühä kotus, es tohe sääl kõvastõ kõnõlda ega vandu. Ku sanna mõskma lätsi, tull’ üteldä: «Jummal sekkä sannakõnõ!». Vastati: «Jummal hää miis!».
Ku hamõt vai üürõivit sälgä panni, tei ristimärgi ja ütli: «Jummal essä, Jummal poig ja Jummal pühä ristike!».
Sis tull’ tennädä: «Aituma sannakütjäle, aituma sau süüjäle, aituma viituujalõ, aituma vihahaudjalõ, aituma Taivaesäle!»
Mu mehekodo savvusannan oll’ keres, mõskmisruum ja lava olli kõik üten ruumin. Lava oll’ katõst lavvast kuun, ku üte lavva pääl rohkõmb raskust oll’, sõs tull’ vahe vaihõlõ. Ja oi õnnisaokõnõ, ku sinnä vaihõlõ jäivä mu mehe «kelläkese», no tuu pidi vallus olõma! Ei mäletä kas laud murdu vai tull’ saina tapist vällä, a sanna põrmandu pääle sattõmi mehega mõlõmba.
Liha suidsutamisõs viidi lavva vällä ja tuudi retel vai redeli sisse, sinnä pääle panti liha. Algusõn kammar ülespoolõ, perän kääneti kammar allapoolõ, et rasva nii pall’o maaha es tsilkunu.
Suidsutamisõ lõpus palotõdi kadajit, et hääd maiku saia. Perän, ku liha välän, mõsti sann puhtas. Küteti vahtsõst, a lõhna olli kõik viil sannan.
A mu hindä sünnükodo oll’ Parksepä ja Joosu vaihõl. Vanastõ oll’ koton laulmist pall’o, käve kar’an viie- vai kuvvõaastadsõlt.
Sis sai kar’a man laultus. Mu imä laulsõ kõgõ, võro keelen ka mitund laulu. Ma andsõ vai lauli Seeliguküttele «Joosupoissõ» laulu.
Nigu üteldäs, «egän talon uma taar»: egän vallan, külän om ummamuudu rahvas. Mu latsõpõlvõkoton olliva inemise pall’o lõbusamba, kelmligumba, tetti väega pall’o nall’a. Tulli siiä mehe kodo, mu meelest omma inemise väega tõsidsõ ja hoitva hindäette.
Hüvato Maie Kangstist
|