Nummõr' 215
Rehekuu 5. päiv 2010
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hää ilm olõ-i kalailm!
  • Uudissõ
     
  • Põdrajaht läts’ vallalõ
  •  
  • Kultuurimärke perrä Tahevalt Lätti
  •  
  • Tsõõriklavvalidsõ: kolmas Uma Pido tulõ viil parõmb!
  •  
  • Leevänätäl Karilatsin
  • Märgotus
     
  • Kuuba Rainer: mi võissi inämb vällä paistu!
  • Elo
     
  • Aasta opja vidä naisi mõtsa
  •  
  • Savivuulminõ ja palotaminõ om vanastõ olnu naisi tüü
  • Juhtkiri: Opmisõst
                  võit ka
                  vanõmb
                  inemine
    Savvusannan
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kagahii
     
    Avvokiri pükseldä tüümehele
     
    Türksoni Sinaida
     
     
    Oll’ 1964. aasta süküs. Orava sovhoos püüdse kah kündmisplaani õigõl aol är täütä.

    Rehekuu keskpaigah pidi sügüsene kündmine lõpõtõt olõma. Noh, kirä perrä oll’gi vast lõpõtõt, a Kaamnitsa küläh oll’ üts kivine nurm, midä ütski traktorist kündä es taha.

    Sinnä saadõtigi korgidõ saavutuisiga kündjä Türksoni Rudolf (mu tõõnõpuul), kel haakjas oll’ Kuh’a Olts.

    Mehe kündsevä terve päiv ilda üüni. Nurm es olõ kuigi suur, a adra terri tull’ ütteluku vaheta.

    Kellä üte paiku tulliva nurmõ päält ja sõidiva T-74ga (lindiga) Kuh’a Oltsi poolõ, kes elli pia Orava keskusõ lähküh, sügüsedse kündmise lõppu tähüstämä.

    Mängiti kaartõ ja võeti viina. Vasta hummogut saadi viil magama. Oltsi naasõl oll’ ilostõ säng säetü ja Ruudi võtsõ päälmädse määriga kuuh püksi jalast ja visas’ sängü ala. All olli täl ohkõsõ dresspüksi. Nuu olli puhtamba, noidõga võisõ sängü minnä.

    Hummogu tull’ brikatiir Soosalu Heldur ja ütel’ Ruudilõ, et direktri Tolmov kuts sinno hindä mano. Ruudi ütel’, et nigunii kohvilõ. Kündmise aigu lõunat süvveh lasiva Oltsiga soro viina, a nurm oll’ tii veereh ja toda näivä müüdäsõitja. Ruudi säädse õks minekis (jalaga olõ-s kavvõh minnä), a päälmäidsi pükse es levvä koskiltki.

    Läts’ sis Ruudi nii ku paabulind. Kõhn miis, suur puhvaika säläh, a allpuul ohkõsõ dresspüksi ja suurõ kirsasaapa jalah. Astsõ dire tüütarrõ ja kõrraga lavva mano, et direktri näesi-i, et tä nii külmä hummoguga nii ohkõisi püksega.

    Tolmovil es olõ halva üteldä. Direktri saistas’ üles, pitsit’ Ruudil kätt ja ütel’, et eelä tuudi rajoonist sullõ avvokiri. «Kõrgete töösaavutuste eest sügiskünnil 1964. aastal».

    Avvokirä andmisõ aigu vaiu puulpur’oh Kuh’a Olts direktri tüütarrõ, Ruudi püksi kangli all, ja hõigas’ kõva helüga: «Ruudi, ma sai su püksi kätte, sängü all olliva!»


    Kuis ma langakerä peräh kõndsõ
     
    Kats aastat tagasi juhtu muka kodokülah Küläoroh sääne lugu.

    Ma tahtsõ ka inne peris talvõ mõnõ kinda ja suka kuta. Vanaimä käest sai suurõ kerä hääd maavillast langa ja oppusõ, kuis sukakundsa kuta kah viil.

    Ütel puulpäävä õdagul kävemi nigu iks vanõmbidõ puul sannah. Kodo tagasi lätsimi autoga, kuiki meil omma maja nii paarisaa miitre takah. Es taha last inämb päält sanna vällä viiä. Säädsemi sõs latsõ rõivilõ, ma võtsõ uma kudamisõ kah – mul oll’ tä jo egäl puul üteh – ja sõitsõmi kodo. Miis jätt’ auto majast veidikese kavvõmbahe ja tulõ kah palama, et lihtsämb olõs ussõmulku üles löüdä.

    Ma pandsõ uma koti tarõh ussõ kõrvalõ ja sõs viil näi, et kerrä es olõki inämb kotih, sukk oll’ ka kuiki väikumbas jäänü. Kai tuud sukka ja näi, et lang oll’ peris pingul ja ussõ vaihõl. Hõiksi mehele, et tä last kaesi ja lätsi esi kerrä otsma. Hää suur kerä oll’, es taha tuud kohegi puhma ala kah jättä.

    Võtsõ tuust langajupist kinni, tei ussõ vallalõ ja näi autotulõ valgusõga, kuis lang läts’ korgõlt üle hoovi läbi vabarnapuhmõ auto mano. No arvada oll’ kerä autoh kotist vällä sadanu. A ku ma auto mano sai, näi, et lang läts’ hoobis autost müüdä.

    Minno nakas’ asi jo peris huvitama, a et ma patareid es olõ üteh võtnu, sõs võtsõ õkvalt katõ käega langast kinni ja naksi tuud piteh edesi minemä. Mõtlõ nüüt, lumi maah, pümme, külm kah, ma lää mugu aigupiteh edesi, lang käeh. Nüüt oll’ lang joba maah, lumõst likõ, a mugu läts’ edesi, joba kümme miitret, sõs katskümmend, õks mitmõst suurõst kuivusõhuunõst müüdä.

    Ma mõtli joba, et niimuudu jõvva tagasi vanõmbidõ maja mano vällä, a sõs puttu mullõ kätte üts väiko keräkene. Ja oll’gi mul langaots käeh! Ja ma ei olõ täämbädseni arvo saanu, kuis tuu kerä poolõ maa pääl autost vällä sattõ ja nii pikä maa pääl katski es lää!

    A lugu läts’ nii edesi, et sõs käändse ma ümbre ja naksi langa vahtsõst kerrä kerimä. A kässil nakas’ nii külm, et kuiki es jõvva edesi. Pandsõ tuu kerä üte aknõveere pääle, juusksõ kodo tagasi ja palssi miist, et tuu lääsi ja kerä vahtsõst kokko kerisi. Miis läts’ kah ja oll’ ruttu tagasi. Ma imesti külh, et kuis tä nii ruttu tuu langa kokko sai, a timä kerisi langa hindäle ümbre künnärpää, nii et lang oll’ ilosalõ vihih. Pandsõmi sõs tuu vihi les’o pääle kuioma ja järgmäne päiv kerisi langa jäl ilosahe kokko.

    Ütle viil, et maavillanõ lätt ruttu katski!

    Guerrini Triinu
     
     
    Oinatrikk
     
    Um ütlemine, et egäl oinal um uma mihklipäiv. Sügüse pääle mihklipäävä naati vanal aol õks oinit kõrrast tapma: külh rehepessüs, külh kardokatalgus. Oinit es jätetä üle talvõ üttegi.

    Mäletä ütte luku oinaga: üte hummuku oll’ lumõhärm maan, ku kar’apoiss aknõst vällä kai. Vanaesä tull’ poolõhuisi poiskõist nuum’ma: õdagu kar’an ollõn olt sa oinast ümbre suurõ kivi vidänü – kuis muidu, näet, maa um välän valgõ! Poiskõnõ ütel’, et timä hing um patust puhas: «Ma suiksõ kivi otsan, tä tull’ sälätakast ja andsõ uutmalda mullõ matsu. Ma lintsi mitu kiirdu, inne ku vasta maad sai!»

    Poiskõsõl oll’ hää miil, et pässe kar’aorjusõst är. Õnnõ tuud jäi märgutama, et ku õdagu oinast viät ümbre kivi, kas tuu umgi sõs lumõ tulõgi trikk?

    Orgla Lea

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Nänn

    Edimädsen klassin aroti latsõ tunnin, kiä näil koton perren eläse. Ku vastamisõ järg jõudsõ Heljukõsõni, saistas’ lats pingi kõrvalõ ni alost’: «Imä, esä, nänn...»

    Timä jutu pääle naas’ klassitäüs latsi suurõ helüga naardma. Õnnõdu väiku tütrik es saa arvo, mille, selle et hindä meelest tä midägi võlssi es ütle. Oppaja oll’ vaiki, a timä näost paistu, et timä kah es saa vastaja jutust arvo.

    Koton kaivas’ Heljukõnõ läbi iku imäle, kuis klassikaaslasõ timä jutu pääle naari. Imä selet’, et vanaimä om peri Mulgimaalt. Sääl üldäski vanaimä kotsilõ «nänn». A Võromaal tähendäs «nänn» imätissi.

    Imä trööste, et oppaja om kah võrokõnõ, kost timägi Mulgimaa sõnno piäs tiidmä.


    Kuis Contrast sai kodokäüjä

    Luulõtaja Contra tahtsõ Tal’nast kodo Võromaalõ sõita. Buss oll’ puupistü täüs, nii et bussijuht võtt’ pääle õnnõ piledi ette är ostnu sõitja.

    Es jää Contral muud üle ku naada kodo poolõ juuskma. Linnujaama kotsil sai tä müüdäsõitva auto pääle, mis vei timä Villändi ristini. Sääl vidi vahtsõst ja tõnõ auto sõidut’ luulõtaja Tarto turuni. Bussijaam om jo säälsaman man. Võro buss, minkast Contra Tal’nan maaha jäi, saisõ piätüsen. Ku Contra bussiussõst sisse astõ, sis tekk’ bussijuht Tal’nan maahajäetüt miist näten säändse näo, nigu olõs tä kodokäüjät nännü.


    Hüvä nõu
     
    Ubinaga saladi
     
    1. saladi sisse käü: puul killu riivitüt värskit kapstast, 2–3 riivitüt ubinat , 2 tomatit. Sekä läbi 1 spl õliga, panõ maigu perrä suula.

    2. saladi sisse käü: 100 g kürvitsat, 2–3 ubinat (riivi jämmembält), veidü suula.


    Krõpõ tomadisalat

    1 kg tomatit, 150 g tsesnokit, 300g määrõigast, suula, õlli.

    Kruusamäe Maimu
     
     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin