Nummõr' 215
Rehekuu 5. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hää ilm olõ-i kalailm!
  • Uudissõ
     
  • Põdrajaht läts’ vallalõ
  •  
  • Kultuurimärke perrä Tahevalt Lätti
  •  
  • Tsõõriklavvalidsõ: kolmas Uma Pido tulõ viil parõmb!
  •  
  • Leevänätäl Karilatsin
  • Märgotus
     
  • Kuuba Rainer: mi võissi inämb vällä paistu!
  • Elo
     
  • Aasta opja vidä naisi mõtsa
  •  
  • Savivuulminõ ja palotaminõ om vanastõ olnu naisi tüü
  • Juhtkiri: Opmisõst
                  võit ka
                  vanõmb
                  inemine
    Savvusannan
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kagahii
     
     
    Kuuba Rainer: mi võissi inämb vällä paistu!
      
     
    Kuuba Rainer lätt pitto iks võrokõisi suursärk sälän. 
      
    Võro instituudi direktril Kuuba Raineril (38) saa vahtsõ ammõdi pääl pia 100 päivä täüs. Tuud tä joba tiid, et mi väiku keele hoitmisõ-pästmise man om tüüd hulga ja esieränis tulõ märki nuuri inemiisi pääle. Inne tekk’ Rainer tüüd Riigikontrollin, viil om tä olnu Keskkunnainspektsiooni Võromaa osakunna juht ja viil mitmõ keskkunna-ammõdi pääl.
     
    Mille tahtsõt saia Võro instituudi direktris?

    Võro kiil om mu jaos kõikaig väega tähtsä olnu. Mõtsandusõ ja keskkunnaasjuga olõ joba päält 15 aasta vaiva nännü. Hää meelega tennü vahepääl midägi muud.

    Ma näe selgele, kuis võro kiil nakkas är häömä. Noorõ olõ-i inämb sändsen keelekeskkunnan, nigu mi umal aol. Nuuril om nii pall’o muid tegemiisi, et võro kiil jääs taadõ. Ku tuuga meelega ei tegele, sõs häöski är. Muusõumilõ jääs, a elävänä ei püsü.

    A võinu: midä rikkamb mi kultuur om, toda rikkamba ka mi olõmi. Ku üts osa mi kultuurist är kaos, sõs mi jäämi vaesõmbas. Mõtli, et mul om mõttit ja jõudu tegeldä as’aga, mis om ütest külest hääs puhkusõs varatsõmbast tüüst, tõsõst külest vahtsõnõ välläkutsõ tetä tuud, miä kõrda lätt.

    Seletä Võromaa inemisele är, midä Võro instituudin tetäs?

    Tetäs tiidüs- ja arõndustüüd. Keeletiidüse poolõ päält uuritas, määne võro kiil om, kotussõnimmi, tetäs sõnaraamatut ja uuritas, kuimuudu ja kupall’o inemise võro kiilt kõnõlõsõ.

    Pall’ot olõ-i jõutu ka viil lähkümbält uurma naada. Võro keelen om pall’o häid ütlemiisi, näütüses «Nigu pini hainakuh’a otsan». Eesti keelen pruugitas hulka ütlemiisi, mis omma võro keelest tulnu. Läbi noidõ ütlemiisi saa latsilõ võro keele oppamist mõnusambas tetä.

    Tõnõ puul instituudi tüüst om sõs arõndaminõ: raamadu, koolioppus, kultuuriperändi uurminõ: kindakirä, suursärk, savvusann. Mändsit rõivit kanti, mändsit süüke tetti. Et sõir om tegeligult mi ala päält peri. Tollõni vällä, et kultuuri osa om ka tuu, kuimuudu vikatilõ handa taadõ pandas. Kõkkõ tuud saanu inämb uuri ja tukõ. Tuust võinu api saia ka paikligu ettevõtja, et umaperä ja kultuuri rikkusõga suurõn ilman vällä paistu.

    Ku välläpaistmisõst kõnõlda, sis seto paistva inämb vällä.

    Seto ja mulgi näütäse umma hindätiidmist pall’o inämb vällä. Tahtva vällä paistu. Ütsjago võrokõisi taht kah, a tõnõ jago ei taha, taht tõisi sisse är kaoda.

    Üts asi, millega võrokõnõ saa vällä paistu, om pidolinõ suur-särk vai pikk-kuub. Ku kõnõlda näütüses Lapimaast ja saamlaisist, sõs kõigil tulõ kõgõpäält ette jõuluvana pilt ja päält tuud, et inemiisil omma sinidse hammõ sälän ja neläkandilidsõ mütsü pään. Sammamuudu võisi võrokõisist pilt ette tulla. Ka suursärki kandõn saa vällä näüdädä, et võrokõsõ omma esihindäs olõmisõ üle uhkõ.

    Midä ütlet inemisele, kink meelest olõ-i latsil vaia võro kiilt mõista: tuu avida-i hää palgaga tüükotust saia?

    Kadonu Lotmani Juri ütel’, et kultuur om kõik tuu, ilma milleldä häste toimõ tulõt. Ja nii omgi: alatõn tuust, et kahvli-väits olõ-i süümise jaos tegeligult tarviligu ja lõpõtõn tuuga, et tiatrin olõ-i vaia kävvü ja raamatit olõ-i vaia lukõ.

    Võro kiilt ja kultuuri tõtõstõ olõ-i vaia. Eesti kiilt olõ-i kah vaia: opit mõnõ üleilmse keele selges ja saat väega häste kõik as’a är aia. A uma kiil om tähtsä tuusjaos, et inemise tahtnu uman kodokandin ellä ja ku ka vahepääl är käümä pidänü, sõs kodokanti tagasi tulnu. Uma kiil om kimmäs köüdüs uma kultuuriruumiga. Nigu ütel’ üts Tarto kunstikooli näio: inemise juurõ omma timä pään.

    Ku inemise tahtva kodokanti jäiä vai tulõva tagasi, sõs om ka Võromaal elo. A ku inemise ei tunnõ, et nä uma kodonukaga köüdedü omma, sõs mi jäämiki veeremaas, noorõ läävä minemä, nigu om pall’odõn kotussin üle ilma juhtunu.

    Ma esi olõ kõgõ nii tennü, et ku ma ka kavvõl tüül olõ käünü, sõs olõ-i Võrolt är kolinu. Tuu om ka üts põhjus, mille ma tagasi Võro instituuti tüüle tulli: kavvõl tüül kävvü om väega rassõ, jala väsüse är! Ku õks egä õdak saat umma kodo sängü magama minnä, tuu om ütlemädä suur väärtüs!

    Nii et: ärke är koligõ, ja ku ka kolit, sõs tulkõ üten uma tüüga tagasi. Nügätsel aol om hulga töid, midä saa kavvõst tetä.

    Mändsit asjo nakkat vahtsõn ammõtin takast toukama?

    Nuuriga tegelemine om tähtsä. Ku noorõ ei harinõ võro kiilt kõnõlõma, sõs paarikümne aasta peräst om kõnõlõjit mitu kõrda veidemb. Mi saami näüdädä, et võro kiil om huvitav, umanäolinõ, rikas.

    Tuud tulõ kah seletä, et võro kiilt kõnõldas egän paigan tsipa esimuudu. Mõni inemine arvas, et tuu kiil, midä timä kotun kõnõldas, om kõgõ õigõmb ja tõsõ kõnõlõsõ võlssi. Tuud tiidmist pidänü lakja jagama, et võro kiil omgi esi nukkõn esisugumanõ, a Põh’a-Eestiga kõrvuisi kaiõn iks esieräline.

    Üts hää sõna tollõ as’a seletämises om ’põra’ vai ’põrõhõlla’, ’parhilla’, ’prõlla’... Noid sõnnu om kokko pia 15 tükkü. Sõna tähendäs ütte ja tuudsamma, a om vana Võromaa nukkõn esisugumanõ.

    Ku inemisel om mõttit, kuis võro keele ja kultuuri hääs midägi är tetä, kas tä saanu midägi tetä?

    Muiduki: tulku instituuti ja kõnõlgu uma mõttõ är. Elu om näüdänü, et kõik mõttõ omma hää, küsümüs om õnnõ tollõn, kuimuudu nuu teos saa tetä. Ja muiduki saa uman külän hulga är tetä: tulkõ kokko, kõnõlgõ läbi ja tekke är!

    Mändsest Võromaa nukast esi peri olõt?

    Sündünü olõ Vanan-Roosan, suu pääl. Ku ma olli alla aastanõ, sõs kolisi mi pere Haanilõ, inne mu kuuliminekit edesi Antsla lähküle Linta. Lõpõti Antsla keskkooli. Alatõn 1989. aastast olõ jäl ammõtligult Vanan-Roosan ja Varstu valla kodanik. Huulmalda tuust, et olõ aastit tüütänü ka Tarton ja Tal’nan, ei olõ ma päält ülikooli-aastidõ elänü kongi muial ku Võromaal.

    Küsse Harju Ülle
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin