Nummõr' 215
Rehekuu 5. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hää ilm olõ-i kalailm!
  • Uudissõ
     
  • Põdrajaht läts’ vallalõ
  •  
  • Kultuurimärke perrä Tahevalt Lätti
  •  
  • Tsõõriklavvalidsõ: kolmas Uma Pido tulõ viil parõmb!
  •  
  • Leevänätäl Karilatsin
  • Märgotus
     
  • Kuuba Rainer: mi võissi inämb vällä paistu!
  • Elo
     
  • Aasta opja vidä naisi mõtsa
  •  
  • Savivuulminõ ja palotaminõ om vanastõ olnu naisi tüü
  • Juhtkiri: Opmisõst
                  võit ka
                  vanõmb
                  inemine
    Savvusannan
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kagahii
     
     
    Savivuulminõ ja palotaminõ om vanastõ olnu naisi tüü
     
    Nutovi Mirjam
      
     
    Margna Epp (kotiga) puistas maapalotusmulku kuusõossõ. 
      
    Õkva tuulsamal pääväl, ku süküs tull’, tulli katõsa naist laulutsõõrist Võromaa Lauluimäde Niserduse kokko kunstnik Margna Epu puulõ Kanepi kanti Kaagri küllä, õt umal käel perrä pruuvi, kuis mi esiimä vanal aol maa seeh savipottõ paloti.

    Margna Epu puulõ jõudmisõ aigo oll’ väläh perädü illos edimäne ammõtlinõ sügüse ilm – päiv lämmist’, tuul keerot’ ja lehe jo kollõti. Park naisi oll’ mäe otsah ja säädse suurist kastõst savipottõ lavva pääle. Ma lei ka sõs uma üten võedu savipoti letti, mink pääle sai ma ka kipõ vastussõ, õt naa as’a läävä külh katski!

    Kõik taa savipalotamisõ himo naas’ Margna Epu sõnno perrä pääle Karula naasõ Freibergi Liliani puul peetüst võro keele laagrist, koh muu hulgah prooviti ka maapalotust. «Maapalotusõ luhvt om jo sääne, et taa aja savi iso pääle,» kõnõl’ Epp. «Mi löüdsegi, õt taa iso tulõ täütä.» Mõtõld – tett. Naasõ vuulsõ maapalotusõ jaos 60 killo savvi pottõs ja muiõs anomis.

    Säälsamah, kesk kipõt toimõndamist, oll’ maa seeh kats suurt mulku – mõlõmba 60 sentimiitret süvvä ja pia miitredse läbimõõduga. Küsümisele, õt kiä tuu hää miis säändse kõrralidsõ mulgu taaha tekk’, and’ Margna vastussõs, õt naasõ õks esi.

    Margna Epu sõbõr, Pärnust peri savitüükunstnik Tapferi Ene selet’, õt arheoloogiliidsi lövvetüisi asjo perrä om nii savivuulminõ ku palotaminõ naisi tüü olnu. «Mehe naksi savitüüd sõs tegemä, ku 11. aastagasaal tull’ tarvitustõ savikedõr ja savitüükunstist sai äri,» selet’ tä.

    Edimäne savipalotusahi võeti timä sõnno perrä Eestih pruukmistõ 14. aastagasaal, tuu aoni palotõdi kõik anoma kooni muinasao lõpuni maa seeh vai tulõh.

    Tuu jaos, õt maapalotust tetä, om vaia kõrralist kütmismatõrjaali – kõgõ parõmba omma tuu jaos kuiva pedäjäkuku ja kuusõossa. Tuujaos, õt savianoma maapalotusõl ka terves jääsi, om savi vuulmisõ man õnnõ üts reegli – annom piät olõma höörik ja ütest tüküst tett. Nuu anoma, miä ma sinnä vei, olli kliipmise-liimmise tehnikah tettü ja palotusõ lõpptullõm näüdäs’, õt taa üts reegli pidä iks häste paika!

    Lõpus jäivä poolõ asjost õks terves, a pall’o suurõ poti lätsi lahki, selle õt es olõ ütesugudsõ paksusõga.

    Margna Epp võtt’ laulunaisi maapalotusõ kokko niimuudu: «Nakka-i eräle määnestki savivuulmisõ tsõõri tegemä, a maapalotust tahasi külh viil mano oppi, nii õt tulõva aasta tulõ vahtsõst pruuvi.»

     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin