Nummõr' 214
Süküskuu 21. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kalkuna Mari näüdäs’ Võrol vahtsõt plaati
  • Uudissõ
     
  • Palgimõtsa pidänü ka latsilõ hoitma
  •  
  • Kangro – võro vaimuga kirämiis
  •  
  • Tõnõ Uma Pido sai DVD-plaadi pääle
  • Märgotus
     
  • Aropi Erja: olõ kõgõ tahtnu oppaja olla!
  • Elo
     
  • Keelepesä latsilõ
  •  
  • Söögimeistride lemmiksöögi
  • Juhtkiri: Midä kõkkõ või ette kujota
    Savvusannan
    Kirä
    Üts küsümüs
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Latsiga Hurda Jakobi Lepä taloh
     
    Kooliaasta edimädsel pääväl küsse Himmastõ algkooli direktri Rammo Tiia, kas võisi kooli latsiga tetä väiko tutvumiskäügi Hurda Jakobi sünnükotusõhe Lepäle. Tõist aastat olõ-i jo inämb koolih kodoluutsõõri: tuu tsõõri latsiga sai iks sändsit käüke tettüs.

    Pääväpaistõlidsõl süküskuu 10. pääväl tulli hainast külätanomat pite haniriah Himmastõ algkooli latsõ Lepä talo moro pääle. Lilli mälestüskivi mano, tsipakõsõ uudistamist ja tulõmisõ põhjusõ seletämine Rammo Tiia puult. Sõs istsõva kõik tsõõri ümbre mälestüskivi ja tammi. Oppaja Simso Karini juhatusõl laulõti laul kar’apoiskõsõst, kellest sai kunning.

    Edesi kõnõlimi huunist: aidast, kojast ja keldrest, mis kõik omma saanu ilosa vahtsõ vällänägemise. Kõnõlimi ja kaimi pilte tuust uhkõst rehest, mis palli joba 35 aastakka tagasi. Siin taloh oll’ ka edimäne teedäollõv kotus Himmastõh, koh opati külälatsi 35 aastakka (1820–1855). Ütes oppajas oll’ Hurda Jaan, kelle edimäne lats Jakob sündü 22. hainakuu pääval 1839. aastal. Kõnõlimi Jakobi esäst, kes oll’ hõela tervüsega ja uursõ hää meelega raamatit, ja väega tüütegijäst imäst, kellele es olõ rassõ ütski talotüü.

    Midä sõs nuur Hurda Jakob, timä sõsara ja külälatsõ teivä? Õnnõs om Jakob tuu kõik mälestüisihe kirja pandnu ja ei piä midägi är arvama. Nii mi sõs kõnõlimi kar’ah käümisest, tsiahaina korjamisõst, keldre kaibmisõst, mar’ah käümisest, latsi hällütämisest, tsuklõmisõst ja viil pall’ost.

    Es olõ mul vaia juttu eesti kiilde tõlki, tuuga saiva latsõ esi häste toimõ. Ja määndse huviga latsõ kulssi ja esi jutustamisõh üteh leivä! Uma jutuga jõudsõmi iks lõpus tollõ Jakobi mano, kes kor’as’ vannavarra, uursõ eesti kiilt ja oll’ keriguopõtaja.

    Juttu oll’ ka Jakobi lemmiksöögest. Ka Himmastõ latsõ seivä Lepä talo moro pääl kesväkaraskit ja rüüpsi piimä pääle. Lõpõtusõs mängsevä latsõ üten oppajaga vanno latsimänge.

    Oll’ illos ja süämlik päiv. Aituma Himmastõ kooliperrele, et iks lövväti tii Lepä moro pääle!

    Kähri Liina

     
    Viaparandus
     
    Minevädse Uma Lehe luun «Koolilõ uma nägo!» oll’ kirän, et Rosma kooli latsõ käve Põlva kalmuaia pääl Hurda Jakobi kalmu kaeman: tegeligult käüti Hurda vanõmbidõ Jaani ja Mari kalmu pääl, Hurda Jakob esi om matõtu iks Tartohe Maarja kalmuaida. Pallõmi andis!

    Uma Lehe toimõndus

      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!