Nummõr' 214
Süküskuu 21. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kalkuna Mari näüdäs’ Võrol vahtsõt plaati
  • Uudissõ
     
  • Palgimõtsa pidänü ka latsilõ hoitma
  •  
  • Kangro – võro vaimuga kirämiis
  •  
  • Tõnõ Uma Pido sai DVD-plaadi pääle
  • Märgotus
     
  • Aropi Erja: olõ kõgõ tahtnu oppaja olla!
  • Elo
     
  • Keelepesä latsilõ
  •  
  • Söögimeistride lemmiksöögi
  • Juhtkiri: Midä kõkkõ või ette kujota
    Savvusannan
    Kirä
    Üts küsümüs
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
     
     
    Savvusann Aiaoroh Kolepi küläh
     
    Ma olli viil peris väikukõnõ, a sann oll’ sis joba vana, seestpuult nõginõ ja must. Sann oll’ küländki suur, neläkruudilidsõ aknõ ja lastukatusõga. Tagasainah oll’ saina pikkudsõlt lava, ussõpuulsõ saina veereh katõ miitre pikkudsõ ja miitre lakjudsõ maakivest keressega ahi. Ehitet oll’ üteaigsõlt tõisi talohuunidõga 19. aastagasaa tõõsõl poolõl.

    Sanna pääl elli üükulli. Noidõ keväjäst umavaihõlist jutuajamist oll’ huvitav kullõlda.

    Inne peris sannaruumi oll’ sannavüürus. Sääl oll’ sepikoda. Alasi oll’ umbõs miitrelakjudsõ läbimõõduga tammõpaku külge kinni pant. Tuu tammõpakk oll’ nii kõva, et viil paar aastakümmet tagasi võisõ tima viimätsit riismit oroh nätä.

    Sepätüüd teivä uno August ja Piitre. Oroh tulõtas viil uno Piitret miilde üte rehepessümassina tsõõr ja uno Augustit kasumapantu tammõ. Rattatsõõri ümbre häitsese keväjä sinililli ja tammõ kasusõ suurõmbas.

    Sann oll’gi ehitet piaaigu oja perve pääle, et vesi olõsi kerembähe kätte saia. Oro oja pääle sanna kotsilõ oll’ tett maakivest takistus, et kõik vesi ei saasi är joosta. Nii saigi sinnä paras viilump, midä meil kutsuti «võrõngus». Sinnä oll’ sannalisil hüä hinnäst jahutama minnä.

    Oro sanna käve kats Aia peret. Mõlõmbah perreh oll’ vanal aol hulga latsi. Tuuperäst oll’gi sannalava kah nii pikk.

    Väiku latsõ viidi sannast tarõ mano nii, et panti teki pääle, kääneti tekiga sälgä ja tarõh puistati teki seest vällä. Ku ma olli väikukõnõ, sis lätsi sanna ja tulli tarõ mano õks uma jalaga. Mi perreh es olõ tuul aol inämb noid, kes olõsi kukilõ võtnu. Esäkene oll’ joba är koolnu.

    Sann oll’ inemiisi tüüst vaivatuisi luiõ-liikmidõ tohtõrdaja. Vihtlõminõ pidi egäsugudsõ tõvõ vällä ajama. Suvõl tetti sannavihtu sis, ku leht oll’ täüs kasunu. Pidi kavvõmb vasta kah. Arvati, et pall’o nuuri lehtiga vihaga vihtlõmisõl võit kärnä minnä. Õigõ aig sannaviha tegemises pidi olõma jaanipäävä ümbre.

    Pääle kõovihtu oll’ viil tammõ- ja kadajaossõst vihtu. Noil pidi olõma esieräline arstmisvägi. Egäüts nuhõl’ umma ihho lava pääl vihaga ni kavva ja ni kuumah, ku vällä kandsõ.

    Ku sannah kõik tegemise tettü olli, tei sannalidsõ inne minemä nakkamist sannalõ kumardusõ ja ütli: «Aitüma sannakütjäle, viituujalõ, vihategijäle ja sälämõskjalõ». Mõnõl puul tetti päält sannaussõ kinnipandmist ussõ kotsil õhuh ristimärk, et paharet sanna ei päsesi.

    Ku lats olli, sis es olõ siipi koskilt saia. Esi kah es saa siipi kiitä tuuperäst, et ka seebikivvi es olõ. Jäigi üle tetä lipõ. Tuhka ja vett oll’ viil umast käest võtta. Pidi olõma lehtpuu tuhk; nõglapuu tuhk es kõlba. Lipõ tegemine käve nii: tulinõ vesi valõti tuha pääle. Kül sis tuhk podisi nigu tulõmägi ja ummamuudu lõhn oll’ kah.

    Podisõja siäti häste ümbre ja jäteti nii kavvas rahunõma ja saistuma, ku jahtunu oll’. Sõs oll’ tuhk anoma põhjah ja pääl puhas selge vesi, millel oll’ mustusõ häötäjä imevõim. Vanal aol mõstigi umakoedu linadsõ rõiva lipõga. Olli ilosa puhta ja hüä lõhnaga.

    Et siipi es olõ, tull’ ka hinnäst lipõga mõskõ. Sannah pandsõ egäüts tuud mõskmisõ vii sisse uma ärtundmisõ perrä. Meil sai ütskõrd tsipa rohkõmb ku vaia olõs olnu. Puhta ollimi külh, a hiusõ tüke pääst lindu minemä ja päänahk oll’ verrev ja nii hallus, et kammiga es tohe lähkohegi minnä. A tuu hädä läts’ paari pääväga müüdä.

    Sann oll’ ka lihasuidsutamisõ kotus. Värski liha tegemine jäteti inne jõulu aigu, et jõulusööges värski võtta olõsi. Ku ilma nii külmäs lätsi, et liha är külmäs’, võisõ osa jättä suula pandmalda.

    Liha soolati puuanomah (tõrduh). Suulvesi pidi olõma küländki kangõ, esiki nii, et är es külmä. Liha läts’ nii soolatsõs, et ilma ette leotamalda söögis tetä es saaki. Tuuperäst suidsutõdi liha keväjä är. Nii tull’ ülearvo suul vällä, korju lihatükü pääle ja kaitsõ halvasminegi iist. Suvõl, kipõl tüüaol, oll’ nii valmis süük käeperäst võtta.

    Lihasuidsutaminõ oll’ tüü, midä pidi mõistma ja nii mõndagi kavalust kah tiidmä.

    Suulviist vällä võedu ja nõrgunu lihatükü panti sannah parsilõ, kamarapuul allapoolõ. Käevarrõjämmüidsist lepäroikist parrõ olli laest paar-kolmkümmend sentimiitret allpuul. Ku liha oll’ üles saanu, tetti kuivi lehtpuiõga tuli ahjo ja küteti sann nii kuumas, et liha aigupiteh küdsämä nakas’. Tuld es või ahost är jahuta. Väikene «kihulasõsautus» puultuuridõ lepäpuiõga pidi õks all olõma, ka üü otsa. Järgmädse päävä lõunõ aigu naati kaema, kas joba kõlbas. Inne maahavõtmist lasti sann tuuridõ kadajaossõga viilkõrd suitsu täüs. Maaha võeti liha sis, ku kõik oll’ parajalõ jahtunu.

    Päält liha maahavõtmist käüti ka esi sannah. Sai esiki veidükese lõõnat.

    Hariligult küteti sanna egä puulpäävä, oll’ harv juhus, ku mõni kõrd vahelõ jäi.

    Sann oll’ mi edevanõmbidõ jaos üts tähtsä ja tarvilik paik; esiki veidükese pühä. Halvu sõnno sannah es või üteldä, egäsugust muud juttu aeti külh.

    Sann oll’ ka tuu kotus, koh mi edeimä latsi ilmalõ tõi.

    Ka nuurpaar es päse sannast müüdä. Tõõsõl pulmapääväl viidi näid savvu täüs sanna ja lasti sääl tükk aigu olla. Tuu pidi olõma kah üts ettehoiatus, kuis keerolidsõh olokõrrah toimõ tulla.

    Edevanõmbidõ meelest oll’ savvul puhastaja ja halva ärhoitja võim.

    Laanekivi Õie

     
    Seimi Lea: Üteiälidse
    Raudsepä Virve: Kats esierälist sannaluku
    Kõolehe Anne: Tartumaa suidsusannast
    Ämariku Volli: Elo perämäne savvusann
    Hüvato Maie: Mehekodo sann
    Laanekivi Õie: Savvusann Aiaoroh Kolepi küläh
    Saaroni Erika: Väiku sannaoppus
    Kivi Luule: Karula savvusannast
    Riitsaarõ Lainõ: Savvusannah käümise lugu, koh olõs ka uma elo andnu (jätnü)
    Ruuli Helve: Uma sann
    Helve Meegomäelt: Pätitego suidsusannah
    Raudkatsi Ene: Mu suidsusanna
    Kiviranna Ülo: Suidsusann Kooskorah
    Jõksi Ado: Kirmse külä suidsosanna
    Liira Singa: Missokandi savvusannast
    Vähesoo Luule: Sepä talo suidsusann
    Orgla Lea: Liha sautaminõ sausannan
    Parvõ Airi: Liinaprovva tahtsõ vanavanaesä sanna puhtas mõskõ
    Pressi Heldur: Haanimaa savvusannust
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!