Nummõr' 214
Süküskuu 21. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kalkuna Mari näüdäs’ Võrol vahtsõt plaati
  • Uudissõ
     
  • Palgimõtsa pidänü ka latsilõ hoitma
  •  
  • Kangro – võro vaimuga kirämiis
  •  
  • Tõnõ Uma Pido sai DVD-plaadi pääle
  • Märgotus
     
  • Aropi Erja: olõ kõgõ tahtnu oppaja olla!
  • Elo
     
  • Keelepesä latsilõ
  •  
  • Söögimeistride lemmiksöögi
  • Juhtkiri: Midä kõkkõ või ette kujota
    Savvusannan
    Kirä
    Üts küsümüs
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Saatuslinõ unõhtaminõ
     
    Pärnaste Leida
     
    Kunagi Venne aigo oll’ Räpinä koopõratiivil Alamõisah kaubalado. Päivä liiko sääl pall’o rahvast. Et kiäki ka üüse majal silmä pääl piässi, oll’ sääl üüvaht. Timä jaost oll’ üts ruum, sääl oll’ eski telefon.

    Ütekõrra oll’ üüvahist miis, kedä kutsuti Piitrest. Tä pidi üüse kah ümbre maja käümä ja valvõt pidämä, et võõrit es liiknu. Et õdago olliva pikä ja igävä, tulliva tälle mõnikõrd sõbra seldsiliisist. Täl oll’ kül kõvastõ keelet võõrit majja tuvva, a ega sõs kõiki käskmiisi-kiildmiisi saa ei tõsitsõlõ võtta.

    Ütskõrd õdagu tull’ timä mano sõbõr Alfret, kinkal oll’ üteh putõl õlut. Ütsindä ikäv juvva. Piitrel oll’ pudõlipõh’ah viil viinagi. Aoviitest naati kaartõ mängmä. Lepevä kokko, et kes kaotas, toosõ pudõli.

    Mäng läts’ peris pikäle ja Alfret jäi kaotajast. Täl süä täüs, pidi jo pudõli tuuma. Nakas’ Piitrele süüs pandma, et tuu tegi sohki. Piitre vasta, et es tii ja olkõ putõl tuud.

    Alfret nii vihast’, et haard’ nukast varrõga luvva ja nakas’ Piitret pesmä. Tuul mehekesel es olõ minkagi vasta lüvvä, sai mugu huupõ egäle poolõ. Äkki helisi telefon. Piitre pidi toro võtma ja vasta kõnõlõma. Ülemb kontrolsõgi, kas üüvaht om iks tüü man.

    A Alfret pagõsi ussõst vällä. Mis Piitrel tetä, nakas’ tarrõ kõrda tegemä. Põrmand luvvahako täüs, istmisõ pikäle maah. Pilsõ haoossa ahjo. Põrmando pühkmisega jõudsõ kapi mano. Sõs virgo – kapih oll’ jo valvja jaost kah püss.

    «Oh sa saadan,» ütel’ Piitre kõva helüga. «Olõs õkva tä maaha laskno! Kurat, luvvaga tulla püssämehega kaklõma! Pruuvgõ tä viil umma jalga siiä tuvva!»

    Hummogust oll’ suur muhk otsa ette tulno, silm kah sinine.

     
    Kürvidsäsalat
     
    Olli mehele saanu ja väega püüdse meele perrä olla. Olli kuldsõ kuvvõkümnendä, es ma mõista sis köögin viil midägi nii ontlik olla. Iks küsse tüü man vanõmbidõ naisi käest nippe.

    Noh ja sis tull’ mõtõ, osti retseptiraamadu. Trehvsi ku näid müüdi. Saban saisi kavva. Noh ja naabrimammi majandi kivimajast kinkse kürvidsä.

    Loi retsepti: võta nii pall’u vett ja panõ kuus klaasi söögiätikät mano. Pühä müristüs! Kos lätt raha joba ätike pääle! Pandsõ sis tsukrugi är ja juussõ puuti ätigä perrä. Poodi seldsidaame imest’, et mis nii pall’uga tiit? Ma, et lätt kürvidsä kiitmises! Kai ands’agu näoga. Pudõli olliva väega väiku ja noid oll’ võrgun pall’u. Ku sis kürvits potin oll’, oll’ miil hää külh! Es kii puruski!

    Kutsi uma kallikõsõ edimädsenä maitsma, et kittä saia. Sa pühä müristüs! Ku täl sattõva silmä paheldõ! Ätik oll’ jo tempmäldä! Kõik mu vaiv läts’ vasta maad!

    Raudkatsi Ene

     
    Poiskõsõ «tarkus»
     
    Kuvvõnda klassi matõmaatiga tunnin rehkendi suurõmb jago latsi nii, et pää suitsiva. A Priidu – sääne pikk volaskinõ poisitsura – kai õnnõ kas aknõst vällä vai pingi ala. Es olõ timä asigi, midä oppaja kõnõlõs vai um.

    Oppaja läts’ Priidu manu ja küsse: «Priidukõnõ, midä sa sääl välän näet ja mis sul pingi all um? Mille sa miika üten ei rehkendä?»

    Vidi sõs Priidu hindä pistü, kae et oll’ uma pääjago noorõst oppajast pikemb, ja ütel’: «Kulla oppaja, seo ilma aigu ei piäki pään midägi olõma, tähtsä um, et su meheau, vai tuu riist kõrralik um.» Näüdäs’ käega teedä kotusõ pääle ja esi mõtõl’ puulkõvastõ edesi. «Sõs saa ma hindäle rikka naasõ, perimi suurõ varandusõ, ajami mugu toda «vanainemise asja» ja tüüd ei piäki tegemä.»

    Nuur koolioppaja läts’ edimält näost vereväs nigu keedet vähk. Võtt’ hinnäst ruttu kokko ja ütel’ Priidulõ: «Tiiät, Priidukõnõ, ku sa ei opi, jääs sul pää tühäs ja su riist, noh, tuu meheau, ka ei kasu, jääs tõõnõ väikus ja nirus ja sust ei saaki tulõvigun midägi!»

    Nüüt oll’ Priidu kõrd hiitüdä, läts’ näost valgõs ja küsse rutustõ: «Kas sa õigust kõnõlõt?» «Õigust, õigust,» vastas’ oppaja. «Nüüt um sul aigu mõtõlda, kas sust saa miis vai ei saa.»

    Priidu vidi hindä pinki tagasi ja oll’ peris lüüdü olõmisõga. A oppaja muhel’, et vast nakkas vinnüsk veidikesegi opma.

    Jõgi Juta

     
    Pässi trahvist
     
    Käve üts süküs talunigu man rahha tiinmän. Kapstit koristaman ja põrknit võtman. Kotost võti viipudõli kah üten, tüü man nakkas iks lämmi, hää rüübädä.

    Üte as’a tei halvastõ: es viisi aidast õigõt taarat otsi, a tarõn oll’ katõlinõ õllõputõl. Bussijaaman pidi tüüleminegi-autut uutma. Võtsõ pudõli kotist, nigu lonksu lassõ, oll’ politseiautu mu kõrval. Ma es näe, ku tä tull’ tõsõlt puult. Kärätedi mullõ: «Nii, avaligun kotusõn juuti!» A mul oll’ nii hää riagiirmine, ütli: «Tulõ laku sa kah vett!» Autu pand’ minemä, es tulda maitsma ja ma ka jäi trahvist ilma.

    Liberi Malle

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Hää silmänägemine
     
    Vahetunni aigu saisõ koolimaja kalitorin üts ands’ak miis, kes vahtsõ väega hoolõga naisoppajit.

    Noid kõndsõ kalitori pääl peris mitmit – teedä jo, mi kuulõn ommaki suurõn osan naasõ.

    Peräkõrd astsõ miis üte mano ja küsse nimme. Oppaja ütel’. «Kae ku häste, õkva õigõ inemine! Tütär jäi haigõs ja naanõ kässe latsõ tüüvihu oppajalõ är tuvva. Ma viil ütli, et ei tunnõ oppajat. Naanõ selet’, et kae hoolõga: tuu om kõgõ paksõmb,» kõnõl’ miis. Täl oll’ hää miil, et ull’ pasminõ kalitorin kõigi silmi all är lõppi.

    Ku oppaja pääle koolitunnõ kodo läts’, saisõ tollõ mehe naanõ timä majaussõ man. «Andkõ andis, a mu miis om ülearvo lihtsä meelega ja kõnõlõs kõik vällä,» ütel’ tä. Oll’ väega hapnõ olõmisõga.

    «Oh, olõ-i hätä!» rahust’ oppaja õnnõdukõist. «Tuuiist om ti mehel väega hää silmänägemine!»

     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!