| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Kangro – võro vaimuga kirämiis | | |
18. süküskuu pääväl sai 100 aastakka Kangro Pärnäti (Bernardi) sünnüst. Vinne võimu iist Ruutsi pagõnu võrokõsõst kirämehest kõnõldi minevä nädäli Võrol.
22. süküskuul kõnõldas ka timä sünnükotusõlõ lähkümbän – Antslan – ja mindäs häiermidega ka timä kodomuro pääle Oeküllä Ala-Rüütli tallo.
Sügüse, ku hing õkva ku taht perrä märki ja saman kohegi rännädä, tasunugi Oeküllä minnä, kandli all Kangro mälehtüisiraamat «Kipitai». Sääl om elävält kirän Kangro latsõpõlvõaignõ ilm. Põnnõv om tuud võrrõlda parhillatsõga.
«Kipitain» ütles Kangro ka tuud, et lõunaeesti kiilt tulõ umaette keeles pitä.
Raamatun «Võromaa kodolugu» om kirän Kangro ärtundminõ: «Lõunõ-Eesti hõimõst kõgõ esierälidsemb om võrokõnõ. Vasta maa kagunukka, vasta Läti- ja Setomaad surbõt ugalanõ.
Lõuna-tartomaalasõst ja mulgist lahutas võrokõist mitte õnnõ tõistsugumanõ kiil. Tuud või tunda ka rahva meelest. Nii vallalist ja sõbralikku vastavõttu – võõritki võetas vasta ku vannu tutvit – ei olõ kongi muial ku vanal Võromaal.»
Kangro peris edimäne luulõtus oll’gi võrokiilne: «Äitsemine». Kuki trükkü om jõudnu õnnõ tuusama üts võrokiilne luulõtus, pidävä mitmõ kirändüsuurja tedä ütes selgembäs võro vaimuga kiränigus.
Eesti kirändüsmuusõumi juht Kronbergi Janika om ülnü, et võro kiränik om innekõkkõ tuu, kiä eläs kontaht ilma nukan, a kinnütäs keelen vai meelen nimme vai tahtmalda ummi Võromaa juuri.
Kiä muial ilman kirotadõn jätä-i eesti kiräkiilt, ei päse vällä ka umast võro imäkeelest. Ja sääne oll’ ka Kangro.
Kangro eesti keelen kirja pant näütemäng «Hunt» ilmu näütemängekogon «Merre vajunud saar» Roodsimaal Lundin 1968. aastagal.
Taa tükü pand’ Kauksi Ülle võro kiilde ümbre ja raamatukõsõn ilmu näütemäng 1991. aastagal, päälkiräs muiduki «Susi».
Näidendi tõi lava pääle Vanõmuisõ lavastaja Mäeotsa Ain 1995. aastagal.
Tükk kõnõlõs noidõ inemiisi saatusõst, kiä saiva pia 200 aastaga iist Karulan marusoe käest purra. Tuud luku tiid tuukandi rahvas seoilmaaoni vällä.
Allasõ Tiia
Äitsemine
Kodunurmõl äitsvä rüä’.
Nigu nukrushelinäl
Rüä-äitsme värinäl
Rinnun värisesi süä.
Tuule-õng kõnd üle nurmi,
Rüä-äälmid maha puistas.
Süä nigu valun mõistass
värisevid äälmä surmi.
Tolmupilvi õhun iilip,
Nurmi kotsil liigup süngüs
– puistap äälmid tuulõingüs,
miili, närve ellas viilip.
1927
Kangro «Kogutud luuletusi I» (Lund 1990) avaluulõtus
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
