Nummõr' 213
Süküskuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Koolilõ uma nägo!
  • Uudissõ
     
  • Võrol saa oppi vanno iist huult kandma
  •  
  • Rõugõn om seenenätäl
  •  
  • Noorõ nakkasõ Rõugõ TVd tegemä
  •  
  • Jutuvõistlus vanavanõmbist
  •  
  • Latsirikka perre saava kodotoetust
  •  
  • Näüdätäs võrokeelist Tähekeist
  • Märgotus
     
  • Kalkuna Andreas: Hurta võissi inämb tunda!
  • Elo
     
  • Vana paa saa kõrda
  •  
  • Teppo vägi hoit lõõtsamängu elon
  • Juhtkiri: Põlvahe Hurda-kuul!
    Uma kiil
    Savvusannan
    Kirä
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Katõ otsaga as’a
     
    Tuu vana tarkus, et mõnõ as’a elun katõ otsaga omma, tull’ mul seo suvi edimält miilde, ku järve veeren tsuklõman olli.

    Üts perrekund katõ tütrega tull’ järve viirde ja tuud, kuis imä nuid tütrikkõ süvväle vette vidi ja ujuma opmist sundsõ, es olõ hää kaia. Ku lats hirmu peräst näost sinine om ja suurõ helüga vasta rüük, sis tä õks pelgäs! Latsõ proomõ esä küle ala paeda, kiä asja rohkõmb naaruga võtt’ ja nii hirmsadõ tuu vettevedämisega pääle es käü.

    Latsõ piät ujju mõistma. Ennegi oppajal piät mõistust olõma. Mitukümmend aastat tagasi olli esi pioneerilaagrin kasvatajapraktikat tegemän. Sääl juhtu, et kümneaastanõ poiss uma paar aastat noorõmba sõsarõ ujumisõtunni aos uma tarõ rõivakappi käkke. Selle, et tuu ujumisõ oppaja, esi naistõrahvas ja katõ väiku latsõ imä, mugu kärke ja sundõ pääd vii ala pandma. Ma mõtlõ, et kas tuu imä, kellel järve veeren ummi latsi jaos kannatust es jakku, tuuga nõun olõs ollu, et kiäki tõnõ timä latsiga nii ümbre käü? Katõ otsaga asi...

    Tõnõ lugu. Seo suvi oll’ kikkasiini jo päält jaanipäivä mõtsan pall’u. Sis oll’gi üts muidu soliidnõ ja harit provva närvi lännü, et rahvas mugu käü timä mõtsan. Mis muud, ku seenen.

    Tä oll’ sis nakanu mõtsa veeren huikaman käümä, et taa om erämõts, ärke taaha minke, ma taha esi ka vahel siinde minnä.

    Ja jäl ma mõtli, et katõ vai koguni kolmõ-nellä otsaga asi. Ma olõs soovitanu, et raiska no veidü rahha ja telli silt, et erävaldus. Tuu uikmisõga om nii, et kõik aig ei jõvva ka valva, sis jääs kotun kõik puha tegemäldä ja mõtsa ei jovvaki kunagi. Ei olõ hää tunnõ tuul, kellele uigatas, ja pellädä om, et uikajal hendäl kah miil rõõmsambas ei lää.

    A viil üts konks om taa as’a küllen. Kae, tuun uman mõtsakõsõn või olla, et kõkkõ ei kasu, miä mõtsavana and. Tahat tõnõkõrd palukit vai kõosiini vai vavvõrnit... Ja ku sis läät kohegi võõradõ mõtsa ja sääl silti vällän ei olõ. Kas sis läät otsit kõgõ lähkümbä majapedämise ja küsüt säält, et ega taa ti mõts ei olõ ja kas ma sisse käändä või... Vai lasõt hendäle uigada, et lasõ jalga. No jäl — võta kui tahat!

    A üte tarkusõ sai seo suvi külh, miä mitmõ otsaga ei olõ ja mis päält tuud hirmsat katsõnda põimukuu tormi selge om. Ku muidõrahva muru päält medägi säänest kätte paistus, medä ennembi su aiast nätä es olõ, sis mine kae perrä, ega sääl kavvõmban aianukan viil mõni puu maaha tullu ei olõ. Ja puul om külh kats otsa, a nii pall’u ossõ, et nuid lõikat ja vinnat mihklipääväni, ku muud hädälist ka tetä om!


    Nõlvaku Kaie


     
    Väkev taasesisaisvumispäiv
     
    Uma külä sinimustvalgõ lipp lehvmä, piknigukorvi üteh ja matk Sabbe Augusti 101. sünnüaastapäävä avvus – nii pidi Eesti taasesisaisvumispäivä Paidra külä rahvas üteh naabridõga Pindist, Tsolgost ja Kääpält.

    Matka aigu kõnõlimi kõgõ inämb tuust, kuis euro tulõ, rahvas iks vaesõmbas jääs ja niimuudu või viil nälä-aasta tulla.

    Õdagu oll’ tuu suur üle-Eestiline Üttelaulminõ. Mõtli, et lääsi kah, a kon om kõgõ ligemb kotus? Sõs tull’ jalgrattaga Tsolgost tutva Järvpõllu Madis ja kutsõ Tilssi, et sääl om üles säet Internet ja lauldas.

    Madisõ esä Juhan oll’ jo lauluoppaja, timäl oll’ olnu hõpõnõ dirigendikepp. Madis näüdäs’ tuud dirigentele, kes olli tulnu Üttelaulmist dirigiirmä. Ma esi olli kotoh pandnu Kihnu Virve muudu rõivihe (tuud saa iks vaihõpääl tettüs). Õkvalt kutsuti keskele laulma, et muido ei jää vast filmi pääle.

    Pääle laulmist kutsuti minno õkvalt Kaara-Jaani tandsma, hüpsimi nii kavva, ku muusikat oll’.

    Tuud Üttelaulmist kanti pikembält üle 1. süküskuu pääväl Kanal2n, a Tilsit näüdäti kah’os õnnõ vilksamiisi.


    Riitsaarõ Lainõ Paidra küläst


     
    140-aastadsõlõ Kolepi laulukoorilõ
     
    21. põimukuul oll’ Kolepi kooli platsi pääl kooli kokkosaaminõ. Timava oll’ tuu pühendet 1870. aastal luudu Kolepi laulukoorilõ. Lei kooli mälehtüses ja koori avvus üte laulukõsõ. Jupikõnõ tuust laulust:

    Siin sai selges lugõminõ
    rehkendüs ja üts-kõrd-üts
    siin sai selges sõbra au
    uma eesti rahvalaul
    siin sai selges imäkiil
    imäkiil ja esä miil.


    Kama (Raudsepä) Juta Lõvaskilt, inneskine Kolepi koolilats ja koorilaulja


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!