Nummõr' 213
Süküskuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Koolilõ uma nägo!
  • Uudissõ
     
  • Võrol saa oppi vanno iist huult kandma
  •  
  • Rõugõn om seenenätäl
  •  
  • Noorõ nakkasõ Rõugõ TVd tegemä
  •  
  • Jutuvõistlus vanavanõmbist
  •  
  • Latsirikka perre saava kodotoetust
  •  
  • Näüdätäs võrokeelist Tähekeist
  • Märgotus
     
  • Kalkuna Andreas: Hurta võissi inämb tunda!
  • Elo
     
  • Vana paa saa kõrda
  •  
  • Teppo vägi hoit lõõtsamängu elon
  • Juhtkiri: Põlvahe Hurda-kuul!
    Uma kiil
    Savvusannan
    Kirä
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Tiigri kargaminõ
     
    Väljandu Ellen
     
     
    Ma kõnõlõ üte koolin tsihvamisõ luu. Ma käve sis Kreutzwaldi kooli 6.–7. klassin, arvada 50 aasta iist. Mi klassin oll’ üts ekämuudu tarkusõterri täüs poiskõnõ. Tä pää tüüt’ nii oppusõ ku krutskidõ poolõ päält kibõhõlõ nigu viitsütikuga pomm. Vanõmba vele Juhani perrä kutsuti tedä Tuha Juhanis, a lihtsämbäle Tuhas.

    Ütskõrd sis Tuhk suurustõli, et tsihvas tunnikontra aigu säändse kuulmeistri nõna all, koh muido kinkalgi es õnnistu. Tuus oppajas oll’ tunnõt-teedä Mikelsaarõ papa, kedä Tuhk vaihõl Kitsõ esäs kutsõ. Tä om jo väega pikk, nii oll’ täl opjit hää järge passi: kai ku korgõst Munamäe tornist ala panoraampilti. Selle mi muidoki es uso tuud Tuha keksmist.

    Jõudsõ no tuu kavvaoodõt tunn peräle, terve klass uutsõ nigu Plevna lahingut. Mul oll’ õkva parteri kotus kaemisõs, ma isti tõõsõn riän Tuhaga üte joonõ pääl.

    Edimält naksiva kõik huulsalõ tsehkendämä, nohhin õnnõ kuulda. Ma silmänukast näi, ku Tuhk mugu sessendeli nigu kirbah pini: nõstsõ tassakõstõ pingi klappi korgõmbalõ, lassõ ala ja kai suvlihe. Toona olliva pingi säändside klappõga, midä sai üles nõsta, suhvlihe sait tsusada vihu ja muu värgi.

    Üte kõrraga – aplaava käen! Kuulmeistri tõmmas’ uma pikä kogo küüro nigu kassinirro pasja tiigri ja kolmõ pikä sammuga oll’ tä niuhkadi Tuha pingi man ja virot’ suhvli kaasõ üles. Tuu tiigri kargaminõ oll’ nii nal’alinõ, et ma suurõ vaivaga pei naaru kinni, tii vai püksü täüs.

    Tõõsõ saa es õigõlõ arrugi, mis värk ja kuimuudu sääne kargaminõ õnnistu, klassitarõ jo arvada 8–10 miitret pikk. Mikelsaar nõstsõ kaasõ, kai ja vinüt’ peris õnnõdu helü ni hapnõ näoga: «R-a-a-h-a!?»

    «Raha jah!» põrot’ Tuhk puulpahatsõlõ, et tedä tähtsä tüü man segäti. Kuulmeistri marssõ üte jutiga uma kotusõ pääle ni istsõ kogoni tooli pääle – nii halõhõhe mõidu tuu hanistõmbaminõ.

    A Tuhal oll’ sinnä vihkõ ala kuigimuudu iks peris tsihva säet. Nii tä sis kirot’ hoolõga ja vaihõl nõstsõ iks kaast nigu tsuskmisõs. Kuulmeistri peläs’ vahtsõt hanni, nii es lää inämb poolõgi.

    Tüü oll’ Tuhal muidogi hääs hinnat. Vet Tuhk tekk’ noid tükke nika ku oppajil viländ sai. Tuu juhto õkva sääne aig, ku esierälidselt koira latsõ kupatõdi maakuuli ümbre kasuma. Nii Tuhk kah.

    Mis ti arvati, mis tuust vällä tull’? Keväjä oll’ Tuhk nigu läükmä lüüd viiekopkalinõ mi klassin tagasi ja selet’ laja suuga, kuis tä maakoolin kõgõ popimb staar oll’. Ku ma õigõhe mälehtä, oll’ tä Lepistü koolin, sääl olli toona latsõ nii ausa, et kõgõ kalõmba päägagi opiti koolitükü koton selges. Tiiä es nä tsihvamisõst midägi.

    Tuhk muidoki es jätä ummi kombit, kiäki es saa arvogi, ku tä piinüle tsihvas’. Kae, et oll’ viil kooli kõgõ parõmb opja.

    Kõgõ inämb naardsõ tä tuud laulmisõ tunni, et oppaja tull’ klassi, hindäl viiolikints kanglin, nii naksiva lõõritama.

    Tuhk mõistsõ jo klavõrit kah mängi, vet tä sääl koolisaalin sis klimbõrd’, ni jäl tettü miis.

    Maatütrigõl kõrrapäält põlvõ nõrga ja suu ammulõ. Ega Tuhk olõ-õs kadõ miis, pikäpääle koolit’ maapoiskõsõ hindä käe perrä ümbre.

    Oppaja löüdsevä, et latsilõ tulõva vägüsi liinatsurrõ kombõ mano ni saadi Tuha vahtsõst liinakuuli: harigõ esi umma staari...


     
    Tohtri man
     
    Seo lugu juhtu 1980. aastal. Tuul aol tüüti ma väega pikä ja keerolidsõ nimega asutusõn, mille nimi oll’ Rahvatööndusettevõte «Kodu», Võru jaoskond.

    Nii uma tüülise ja tõõsõ inemise liina pääl naksiva taad ärri lihtsämbält kutsma «Kodu». Egäleütele es jää tuu pikk nimi miildegi ja mõnõ es viisi vällä üteldä.

    Ütskõrd jäi ma haigõs. Lätsi tohtrõ mano (tuul aol jaoskunnatohtri). A lavva takah es istuki tohtri Lainoja, oll’ hoobis üts vuntsõga nuurmiis.

    Ma kaibsi uma hädä är. Tohtrõ kullõl’ minno, koput’ siist ja säält, vahtsõ kurku, miä oll’ verrev. Sõs pomisi tohtrõherr «angiin», küsse viil, et konkotsil ma tüütä. Ma ütli tälle kah sis vasta, nigu õks kõik kutsiva: «Koduh».

    Tohtrõ mulle vasta: no sõs ei olõ teile sinist lehte vaia, vahel saati pikäle kah visada. Ma hiitü är ja ai tälle vasta: «No ku ma nakka pikäle pilma, midä mu ülemb sõs ütles?»

    Nuurmiis naaraht’ kavalahe ja arvas’, et õgas tõisi ülembit pääle uma mehe õks ei olõ.

    Ma nupudi, et mille tä mullõ sinist lehte ei taha anda. Targudi sõs vasta: «Õga mu miis minoga üteh ei tüütä!».

    Tohtrõ paistu ka paras nal’ahammas ollõv, selle et küsse: «Kas teie mees töötab siis jällegi küla peal?»

    Ma paugahti suurõ helüga naardma. Tundsõ, et kõik haigus om üte kõrraga kaonu ja pää om tävveste selge. Selgüdi sõs umma tüükotust pikält ja lajalt.

    Tohtrõ pallõl’ andis ja ütel’, et tä om praktikant ja Võro liin om tälle võõras, sändsest asutusõst ei olõ tä midägi kuuldnu, võtsõ kipõlt sinidse lehe ja nakas’ kirotama, kavva aigu esi viil naardsõ.

    Ku ma ussõst joba vällä tulli, hõigas’ tohtriherr perrä: «Nüüd peate küll kiiresti paranema, naer on ju kõige parem rohi!»


    Liira Singa

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Esä tekk’ är!
     
    Edimädsen klassin opati numbridõ kirotamist. Nummõr 1 om kriips, tuuga tulli kõik toimõ. A nummõr 2 om igäväne kõvõrik, mink kirotamisõga mõni lats oll’ pistü hädän.

    Oppaja kõndsõ pingiritu piten ja kai, kuis numbrõ olli vällä tulnu. Oll’ säändsit ja määndsit.
    «Aga sinul on kahed küll väga ilusad!» kitt’ tä üte poiskõsõ koolivihku kaiõn.

    Poiskõnõ krapsas’ pingist üles, lei käe puusa ja põrot’: «Kae noh, esä omgi är tennü!»

    Taad juttu kõnõl’ mullõ üts vana oppaja. Ütel’ viil, et tuust poiskõsõst kasvi tubli miis, kes lõpõt’ korgõ kooli ja om no tähtsä firmajuht.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!