Nummõr' 213
Süküskuu 7. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Koolilõ uma nägo!
  • Uudissõ
     
  • Võrol saa oppi vanno iist huult kandma
  •  
  • Rõugõn om seenenätäl
  •  
  • Noorõ nakkasõ Rõugõ TVd tegemä
  •  
  • Jutuvõistlus vanavanõmbist
  •  
  • Latsirikka perre saava kodotoetust
  •  
  • Näüdätäs võrokeelist Tähekeist
  • Märgotus
     
  • Kalkuna Andreas: Hurta võissi inämb tunda!
  • Elo
     
  • Vana paa saa kõrda
  •  
  • Teppo vägi hoit lõõtsamängu elon
  • Juhtkiri: Põlvahe Hurda-kuul!
    Uma kiil
    Savvusannan
    Kirä
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Hääl kasvol mitu nimme
     
    Uma Lehe minevän numbrõn oll’ söögioppus, kon soovitõdi kurgisaladi sisse kiblukit panda. Mitma inemise küssevä perrä, et miä tuu kibluk om.

    Tulõ vällä, et sii kasv kand Võromaal õìe mitond nimme, ütel puul ütte ja tõõsõl puul tõist.

    Eesti kiräkiil’ ütles tä kottalõ küüslauk, a tuu nimi om võetu põh’aeesti keelest (ka soomõ keelen om kynsilaukka). Võrokõsõ oma külh tõõn’ekõrd ütelnü 'küüdslauk', a paistus, et tuu om põh’aeesti sõna ümbresäädmine.

    Lõunaeestläisile umatsõmba oma hoobis tõõsõ nime. Ku ma ummi võro tutvidõ siän uur’mist tei, mändsit sõnno nimä tuu kasvo kotsilõ pruukva, sõs kuuli kõgõ inämb sõnno «kibluk» ja «tsisnak». Nuu oma selge lainsõna mõlõmba.

    Läti keelen om kiploks ja säält tulõva Õdagu-Võromaa 'kibluk' ja 'kiplok' ja viil paar tõisõndit, miä küünüsse Tartomaal Nõoni vällä.

    Venne keelen om tšesnok ja paistus, et säält võet 'tsisnak' om meil hoobis vasnõ muud, selle et eesti keelekogo säräst sõnna ei tunnõ. Õnnõ Urvastõst om külh kirjä pant 'ts’ignas', miä kah kinmähe om venne sõnast peri.

    A suur jago Tartomaad ja üten tuuga ka Urvastõ ja Põlva kiil tarvitasõ sõnna 'noblu' vai 'nublu'. Tuu om tegünü nii, et säksa sõnal knoblauch om ede- ja tagaots maaha nühkünü. Siin ja sääl Lõunõ-Eestin om pruugit ka 'juudisibula' nimme.

    Ummõtõ paistus, et võrokõisil om ka uma põline sõna olõman. Või külh olla, et varrõmb om tuuga kutsut mõnt mõtsikut kasvu. Põrõhõlla viil tiidvä Hummogu-Võromaa inemise nimme 'kursslauk' vai 'kuruslauk'.

    Sõna küünüs Põlvast Setomaani, a mi rahva keelesaari pääl Lätin om kogoni särne lugu, et õdagu puul Leivun oll’ 'kipluk' ja hummogu puul Lutsin 'kursslauk'. Mälehtädäs tuud sõnna ka mu koton Mehikuurman.

    Viil umaette lugu om nääde nimmi käänmisega. Nii 'kibluk' ku 'kursslauk' laskva hindä käändä pia ekä muudo. Paistus õnnõ, et 'lauk'-sõna põlitsõmb käänmine om olnu -a-ga, nii et «sööge kõik kursslauka»!

    Ja viil: kiä tiid võro sõnno eesti sõna murulauk kottalõ? Seeni omma olõman 'piusa' ja 'rohokõnõ' vai 'rohikõnõ', a kiä pakk mano?


    Kalla Urmas, üts sõnaraamadu kokkosäädjä

     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!