Nummõr' 212
Põimukuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Oppaja-ammõt avvu seen
  • Uudissõ
     
  • Rohilidsõmb elo meelütäs inemiisi
  •  
  • 12. Võromaa rahvapillilaagri peeti Mõnistõn
  •  
  • Kanepi kerik 200
  •  
  • Ummamuudu laat
  •  
  • 21. põimukuu pääväl oll’Kanepi vallan Mesipuu talon perrepäiv «Rehepapi 7 ammõtit»
  • Märgotus
     
  • Uma Leht Jannseni ja Jakobsoni jälgi pääl
  • Elo
     
  • Nigu vanaimä man
  •  
  • 22. Kaika suvõülikuul peeti 13.–15. põimukuul Haanin üten liivlaisiga
  • Juhtkiri:Võromaal elo käü
    Savvusannan
    Kirä Kaasanist
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kagahii
     
    In Memoriam Kana Ruitlane
    05.2010–08.2010
     
      
     
    Ruitlasõ Olavi, kurblinõ miis 
      
    Lehekuun tä sündü ja mi elämiste tull’. Võõpso maja oll’ latsõ süümise ja Kanakõsõ uman keelen seletämise hellü täüs. Kängäkarpi, timä edmäst hällü tull’ päävän mitukümend kõrda puhasta.

    Niisama lapju käen aiamaad piten juuskõ ja Kana-pojalõ vaglakõisi kaiba. Selle et ku timäle veidükese lähembäle astsõt, ai tä nokikõsõ vallalõ ja nõudsõ kõva helüga süvvä.

    Vaglakõsõ, poodist kassisüük, õks tuu pehmemb, tita uma... Esiki kalamassaõlli ostsõmi, et Kana vitamiinipuudusõn kannatama es pidänü.

    Timä mugu kasvi. Kängäkarp jäi väikus ja kuu vannudsõlt vai veidükese pääle naksimi välän lindamisõ har’otuisi tegemä. Nõstimi tä uibu ossa pääle ja säält tä otsõ tsihtpaika, kohe uma edimäne lindaminõ tetä.

    Kats-kolm õdagut võtsõ huugu, a julgusõst jäi puudu, sõs tä tull’: viietõistkümne miitri pikkunõ lindaminõ, miä lõppi pääga vasta aida põrotamisõga. Latsõl õks juhtus.


    Sama õdak saimi joba ka kõrraligu lindamisõ. Kõrralinõ ärtoukaminõ, lindaminõ ja aia pääle maanduminõ... Kana silmist oll’ nätä, et timä jaos juhtu midägi väega esierälist.

    Sõs tull’ edimäne tagasilüük. Üüd oll’ tä no aian, ku pümmes läts’, löüdse hindäle mõnõ korgõmba uibuossa, käändse sääl pää sällä pääle ja magasi hummoguni vällä. Niikavva ku tull’ kats jahhet, vihmast üüd, sis tä sai kõvva külmä ja jäi helüst ilma. Kraaksminõ, mis õkva tulõma nakas’, muutu kähisemises, väikeist hellü jäi õks tegemä, nigu Kana õks... Teimi tälle antibiootikumikuuri, a midägi es avida. Kõnõlama tä es nakkagi.

    Inemiisi tä pelädä es mõista. Üts osa küläst süütse timmä ja kudist’ lõvva alt, tõnõ hurjut’.

    Latsõ mängsevä timäga ja ku viländ sai, sõs narritiva... A ku Kana narmisõ pääle vihast’, pandsõ nokiga valusahe vasta.

    Kuu aigu tagasi nakas’ kostma juttõ, et Kana om ohtlik ja timä ärhäotämine nii mõnõlgi mõttin.

    Tulti esiki ütlemä, et ku mi Kanna är ei häodä, häotämi esi. Oll’ põhjust kah: kelle käest varast’ kirsse, kellel kaksõ lilli pindre seest vällä, kelle käest virot’ midägi muud.

    Põimukuu keskel, ütel hummogul, Kana meile inämb tere es ütle. Kerkon, katssada miitret kavvõmbal, timä jaos kellä es lüvvä ja küläelo läts’ edesi nigu midägi ei olõs juhtunu.

    Mi jaos naasõga juhtu. Egä kõrd, ku nüüt kerkon kellä lüvväs, arotami, et vast õkva no lüvväs tuud mõrdsukalõ. Tuu päiv tulõ kimmäle! Ja toda ma tiiä: sittagi tuu tühi heng hindäle taivan Kanast korgõmba orrõ saa. Kül ti näeti!

    Jää jumalaga, Kana. Prassai. Taivan omgi su ümbre rohkõmb kirsse. Ja veidemb ull’õ!


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!