Nummõr' 212
Põimukuu 24. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Oppaja-ammõt avvu seen
  • Uudissõ
     
  • Rohilidsõmb elo meelütäs inemiisi
  •  
  • 12. Võromaa rahvapillilaagri peeti Mõnistõn
  •  
  • Kanepi kerik 200
  •  
  • Ummamuudu laat
  •  
  • 21. põimukuu pääväl oll’Kanepi vallan Mesipuu talon perrepäiv «Rehepapi 7 ammõtit»
  • Märgotus
     
  • Uma Leht Jannseni ja Jakobsoni jälgi pääl
  • Elo
     
  • Nigu vanaimä man
  •  
  • 22. Kaika suvõülikuul peeti 13.–15. põimukuul Haanin üten liivlaisiga
  • Juhtkiri:Võromaal elo käü
    Savvusannan
    Kirä Kaasanist
    Aholämmi
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Kagahii
     
    Uma Leht Jannseni ja Jakobsoni jälgi pääl
     
    Kümne aasta tähendüs om olnu pall’o suurõmb ku õnnõ veidikese võrokeelist lugõmist pakku
     
      
     
    Valneri Sulev, meediätark 
      
    Loi kõiki kümne aasta joosul vällä antuid Ummi Lehti ja tuu and’ mullõ, kiä ma hinnäst esä puult Võromaa inemises piä, pall’o tarkust mano. Vana Võromaa vaimsus om mullõ no pall’o inämb arvo saia, pall’o kildakõsõ läävä paika.

    Huvitav om lehest kaia, kuis om võro kiil ja miil mitte õnnõ kuigimuudu alalõ püsünü, a kõrd-kõrrast läbi perämädse kümne aasta ka kimmämbäs muutunu kooni katõ võimsa Uma Pidoni vällä.

    Uma Lehe osa om jo õks olnu ka pakku tuud vaimsust ja väärtüst, midä muu kotusõpääline aokirändüs miskiperäst paku-i. Tä om mitte õnnõ kitsalõ võrokeelitside inemiisi jaos veidikese umakeelist lugõmist paknu, a peris kimmäle muutnu terve seo nuka juhtvat mõtlõmist. Mõotanu otsustajit, nigu om kombõs üldä.

    Nii selget missioonilehte ei mõista tõist kõrvalõ pandagi. Uma Leht om olnu nigu täämbädse päävä Johann Voldemar Jannseni vai Carl Robert Jakobsoni tegemise puultõist aastagasata tagasi, ku nä läbi umakiilse aolehe eestläisi ku rahva hindätiidmist nõsti. Kas tuud heränemisaigu ilma Perno Postimehe ja Sakalalda olõs ülepää tulnugi...

    Uma Lehe elo lätt rahuligult edesi nigu küläelo, kon kiäki lasõ-i hinnäst niiüldä suuri päälkirju teemadõst väega üten haarda, mis tegeligult õga hariligu inemise ello ja olõmist vast väega ei muudaki, esieränis ku püsüvimpi väärtüisiga kõrvuisi kaia.

    Uma Leht om algusõst pääle olnu tävveste valmis leht, ei määnestki pruuvmist, et kas võinu tetä nii vai tõisildõ. Kümme aastat om tettü pia täpsele ütesugust lehte. Tuust või arvada, et algusõn sutõti lehe vällänägemine ja sisu väega õigõlõ vällä märki.

    Eks tä om ka vormi poolõst sääne lihtsä ja ohkõnõ ja tuuperäst tsipakõsõ nigu hään mõttõn vanaaolinõ. Mullõ miildüs tunnõ, et seon lehen om inemiisil aigu kõnõlda. Kitsa kombõperidse uudisaokirändüse säädüisi perrä omma naa luu sakõstõ ülearvo kirivä, alostõdas üte teemaga ja sis tuvvas õgasugutsit muid asju ka sisse.

    Või-olla Pulleritsu Priit uma uudissõoppusõga lääsi seod lehte lukõn ullis, a mullõ miildüs, et inemise saava hindä jaos tähtsit asju jutu seen vällä kõnõlda, mitte ei vasta õnnõ toolõ ütele küsümisele, midä kirätsura parajalõ küsümä tull’.

    Tunda om, et tegijä käävä periselt inemiisi man ja ei tii suurõmbat tüüd är telefoni vai e-kiräga, nigu tuud täämbädse päävä aokirändüsen hariligult õks tükis olõma.

    Aga kõgõ suurõmb ja tähtsämb asi läbi ao omma õks inemise, kiä tan lehen kõnõlasõ. Arvada või, et esieränis algusõn otsiti õga lehe jaos vällä mõni tunnõt inemine, kiä olõs valmis hinnäst võrokõsõs nimmama. Kõrrast omma vällä tulnu huvitava löüdmise nigu näütüses Matvere Marko esäpuulsõ Sännä juurõ vai Veesaarõ Anne Karulast periolõminõ. Veidikese om säändsen «välävõrokõisi» vällätuumisõn tunda määnestki vaimsusõ süstmise himmo välästpuult. Et piät tulõma targa inemise ja avitama tuld palama panda, mis om paiga pääl nigu veidikese är kistunu.

    Viimätside aastidõ lehin om õga hinnaga tunnõtuisi Võromaa juuriga inemiisi otsmist pall’o veidemb, rohkõmb om juttu paiga pääl toimõndajist inemiisist.

    Tuu om arvada ao märk, et inämb olõ-i vaia õga hinna iist võro keele ja meele tähtsüst õgan lehen vällä tuvva. Tõõsõlt puult vast sai tsõõr täüs kah, olõ-i lihtsä löüdä kõik aig vahtsit tunnõtuid Võromaa juuriga inemiisi, kinkast olõ-i viil lehen kirotõt.

    Ku parhillast Umma Lehte algusaoga kõrvuisi kaia, sis tuud vaiht om veidikese tunda, et ku sis oll’ lehel kats toimõndajat ja leht ilmu kõrd kuun, sis no om üts toimõndaja ja leht ilmus kats kõrda kuun. Tuu tähendäs, et arvada om täämbädse päävä huug vast rohkõmb muu aokirändüselo muudu, mis, nigu teedä om, om üts võiki juuskminõ tähtaoga.


    Tuugipoolõst omma Ülle, Jan ja tõõsõ tennü väega hääd tüüd, et õgan lehenumbrin om kõgõ midägi väega hääd ja põnõvat.

    Sääne tegijide vorminolõk läbi aastidõ om imehtelemist väärt. Kimmäle om säändsit hulga, kiä sutasi valmis tetä üte hää lehe, vast tõõsõ ja kolmanda kah. A hoita värskit olõkit ja tasõt aastit olõ-i sukugi nii lihtsä.

    Uma Leht om nättüs, mink väärtüsest mõistva lehe kõik tugõja vast joba põra kinni hoita ja midä tähtsäs pitä inne ku om ilda – inne ku takastperrä om hallõ, et midagi umbõ hääd om kergele käest lastu.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!