| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Kultuur |
| Vana-Võromaa |
| Ummamuudu |
|
|
|
| | | Hääl nimel mito last, kasulatsõ päälekaaba | | | | Kalla Urmas, üts sõnaraamadu kokkosäädjä | | |
| | | «No taa Vello om üts egäväne HOL’O!» – särästmuudo ütlemist om vast egäüts ummi vanõmbidõ vai vanavanõmbidõ suust kuulu. Uma Leht võtt’ võrokõisi loomutüübi jutus aastal 2002. Rahvas saat’ lehele uma kandi «tüübinimmi». Peräkõrd tull’ vällä, et nuu oma «egän kandin esisugudsõ ja naid om arvada lõpmalda pall’o». | | |
Vaehtõpääl om eesti-võro sõnaraamadu tegemine edesi lännü, hulga inemiisi om tuu man kuun istnu, egäüts umakandi keelega. Võrokõisi loomutüübi saava esihindäst mõista ka sõnaraamatuhe kirja. A nood’e nimetüisi varasalv om põh’alda. Avitas katõst-kolmõst sõnast, et tervet sõnno suguseltsi sünnütä.
Võta no ette kats kõvva sõnna – HOLOP’ ja VURLÕ – ja seledä uman Miiksi valla vai Mehikuurma keelen, miä nääde kokkosaamisõst sünnüs.
Mõlõmba sõna näütäse olõvat laan’atu venne keelest, tõõn’e viil üle saksa keele. A mi kiil oll’ joba lainamisest valmis. MOL’O, HAJO ja HUR’A olli joba iin uutman. Venne ’holop’ tähendäs orjusõn vai or’amiilset inemist, a võro keelen om sii nimi ant rumalalõ, sündmädä vai ümbrehulkjalõ inemisele. Saksa ’Fuhrleute’-st jälki om saanu venne ’furlejt’ ja sõna tähendüs om pihkva vinläisi jaost joba särnesama, nigu mi VURL’Ol. ’f’-hellü ei olõ võro kiil vasta võtnu, tuu asõmõl üteldäs ’v’ vai ’h’.
’Holop’ist om võro keelen saanu kõgõpäält HOL’OP (nigu ma ka uman Mehikuurma külän kuulõ), HOL’UP’, seto keelen ka KOLOP. A säält edesi nakkas sõna joba lühembäs jäämä ja sünnüs HOL’O (kah mu kandist tutva); tuu, kuis üts särne tüüp eläs, om ’hol’otus’ vai eski ’hol’otkalüümine’ – näütäs vällä pia nigu ’mol’otus’.
A Vahtsõliina ja Seto puul om johtunu mi keelele nii umanõ asi, et sõna sisse om ’l’i asõmõlõ ’r’ tulnu ja omgi saanu HOROP ja säält edesi HOR’O. Põlva kandin või puulpäävä õdagu eski ’hor’o pääle’ minnä (eestikiilne seletüs – ’lõbutsema’). ’Hor’olaul’ om sõs ’lorilaul, ilmalik laul; ka vana rahvalaul’ – umal aol tähendivä kõik nuu kolm asja mõnõ uskligu velidse jaost vast ütte ja tuudsamma.
HOL’A tähendäs niisamatõ ’rumalat’ vai ’edevät’, ’hol’ahõlõma’ om ’rumaluisi tegemä’ vai ’edvistämä’; pia särnesama sõna ’hul’ahõlõma’ om köödet sõnnoga ’hul’atama’ ja ’hullama’.
VURLÕ om meele nii umatsõst sõnast saanu, et ka mõni keelemiis om timmä hoobis mi umatettüst sõnast pidänü. Taa sõna om tulnu võro kiilde mitmõl kujol: VURL’O, VURL’U, Harglõ keelen HURL’U, HURLÕT’, HURJU, HURJÕT.
Või olla, et siin man omma mõonu ka võro sõna HUR’A ja ’hurjama’ – nuu käävä tõrõlõja olõkiga inemise ja timä tegemiisi kottalõ. Ja kinmähe passis siiä kõrvalõ HORD’O ja JORDO, midä Kauksi Ülle ka Uman Lehen om vallalõ seletänü. HORD’O-sõnast või jo ummõtõ JORDO vällä kassu, ku «juumisõ ja hoora» (’joobõrdaminõ’ ja ’jobutaminõ’) tegevä ’h’ tähest ’j’i ja pandva viil ’r’ tähe kah mano.
No vot. A terve võro kiil tund sõnna HORLOP’ (HORL’OP’). Tä või tähendä kõkkõ todasamma, midä ka HOLOP’, pääle tollõ viil tühä jutu ajajat. Horlobi (horlopi) ajama vai lüümä tähendäs tühjä jututamist; ’horlobi laul’ om Rõugõn tähendänü lorilaulu. Nii olõmõ sõs löüdnü üte hämärä sõna, miä olõs nigu sündünü sõs, ku HOLOP’ ja VURLÕ vanal Võromaal kokko saiva. Sii sõna umakõrda om poiginu teno mõotuisilõ nii ütelt ku tõõsõlt puult.
Vahtsõliina muudo ’horoskõlõminõ’ om nigu mitmõkõrdnõ ’hor’otaminõ’. Om vällä pakut, et HOROSK’ tulõ venne sõnast ’horoš’. No hää külh. Sõs võtamõ näütüses kõrvalõ ka tõõsõ venne sõna ’hodak’ ja kogomõ tollõ ümbre särtse võro vai seto sõna nigu HODAK, HAD’AK, HOD’O, HUD’O, HUID’A ja HUID’O.
’Hooda pääle minek tähend’ Põlva keelen todasamma, mis ’huti pääle’ minek – õdagust tütrigide man käümist. HOD’O kõrvalõ passis ka HOJO ja tähendüs olõs näil kah üts ja sama; a niisamadõ juuskva kuio ja tähendüst pite kokko HOJO ja HAJO.
Tuu viimäne sõna juhatas joba järgmädse «sõnapesä» mano, kos omma kõik ’hajovalla’ as’a, nigu ka HAJOPINI. Nii jõvvamõ iks võro keele põlidsõ sõnavara mano tagasi.
A ka välästpuult lainatu sõna, millega võro inemisetüüpe om nimmatu, omma mi keelen hulka «latsi» ilmalõ toonu. Ja ei tiiä mi õigõlõ, kiä oma märtse latsõ õigõ vanõmba; näeme õnnõ, märtsen perren naa latsõ oma kasunu. Ku Ilvese Aapo laul: «Olõ HOLD’O...», sõs tä nigu kuulutasi vahtsõt abieloliitu, kos HOD’O ja HOL’O oma Räpinä mail õnnõga kuun.
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
