| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Kultuur |
| Vana-Võromaa |
| Ummamuudu |
|
|
|
Häniläse luulõ (lugõminõ) om ku pildi sisse minek. Pildilidsüst peetäski võrokiilse/lõunõeestikiilse luulõ ütes tunnismärgis.
Vagivahtsõst kogost peri luulõtusõ «Saatus» edevärsiki näütes: Hingits petrolilambikõnõ lavva pääl,/ vanaimä iksõ takan sääl – andva ütelidse ni kimmä ettekujotusõ, pildi põh’a.
Häniläse luulõt kaiõn võimi kipõstõ jõuda ka mõistõ \'kaplinskilik\' pruukmisõni nii pildilidsüst ku luuduslähküst arvõlõ võttõn.
Palugavarrõ vana kõo man,
hummugunõ päiv pedäjäladvun,
angõrhaina uja veeren,
rüaräägü laul pümme niidü pääl,
suvinõ tuul kesvänurmõl,
kikkaseene mõtsa all,
kurõmarja hainamaa takan suun,
lämmi leeväahu õdagudsõn tarõn,
su helü mu kõrvun ja süämen.
Seo luulõtuski herätäs-ergastas mi meele nikagu lõhnatundmisõni vällä.
Häniläse luulõst kõlas vällä ka Eesti rahva ni kõiki liinastunuidõ rahvidõ kurbliganõ saatusõlugu.
Üts värskempi ni kõnõtavimpi kujondit Häniläse luulõn om «külm kivitarõ». Säält pilte luvvõn vai mäletämise abiga tagasi minnen tulõ ello kaotõt maa ni kodo:
Aknõkruudu pääl äitsi lumõlilli,/ katskidse suurõräti all jala külmeti./ Tuul küündläkuu hummugul olli ma kuvvõaastanõ,/ tuul pääväl viidi vana piimälehm liina müügile.
Luudus om pühä
Häniläse luulõ pildistäs Eesti rahva – tüüpilidsõ patriarhaalsõ alospõh’aga ütiskunna – luku põnõva nuka alt ka naiskaemiskotta päält.
Taa tulõ vällä kõgõ inämb kogo alajaon «Süäme päält är». Sääl kuulõmi, kuis sakõst mi kalõhunu imä ummi tütrit ello saatva: Imä, sa hoiatit/ et ärgu ma kaegu miist: mehel ei olõ henge, mehel um õnnõ himu./ Elägu ma indä rõõmus/ ja olgu ma imä jaos.
Õnnõs võta-i tütär naid oppusõsõnnu kuulda ja teno toolõ löüd ka mehe henge, kuki kaotas edimält tuu. A löüd vahtsõst ni hoit miist ja latsi ku taiva kingitüst. Viil kumõndas seost luust läbi saandit kestnü halvaspandminõ vallasimmi/latsõga tütrikke vasta, miä lasõ õs nal’alt löüdä ei vahtsõt õigõt armastust egä meeleperäst tüüd.
Häniläse luulõn lövvüs viil üts kõigilõ võrokõisilõ/lõunõeestläisile süämelähküne sõnnom: luudus om pühä. Taad kinnütäse esieränis luulõjao «Tõsõ mu maailman I;II» ja «Mõtli põladu velle pääle». Kinnitüses üts «pilt», miä ütles kõik: Piimäkuu õdak/ ma ei tapa kihulast/ tel või heng olla.
Häniläse luulõ pakk ka pall’o säänest ernstennoligult ärselletämätüt, midä ei tasuki sõnnuga ütlemisega tsurki. Taa üleslöüdmine jäägu lugõja hindä ainulidsõs pühäpääväpõllõ mõskmisõ ilos ni hääs.
Allasõ Tiia
Häniläse luulõkoko «Ma pühäpääväpõllõ mõsi» näüdätäs edimäst kõrda 14.08 kell 12 Haanin Kaika suvõülikoolin.
| | |
|
|
| | | | | | Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja | | | | | | |
|
|
|
