Võrokõisil sai seo kuu algusõn täüs 101 aastat raamadukogondust. Tuul puhul kutsuti kokko kõik kunagidsõ raamadukogotüütäjä, ma olli kah kutsutu.
No hää miil oll’ külh! Sai väiku raha iist sõita (piledi olli vanulõ inemiisile odavamba), ilma ja inemiisi nätä, vannu aigõ miilde tulõta!
Ossa jummal taad ärtundmist vai mitte-ärtundmist! Mõnõ kunagidsõ kolleegi tundsõt är õnnõ sünnümärgist näo pääl...
A kõigil silmä palliva ja sis läts’ jutustamisõs! Kurja es tulõ kellelgi miilde, iks nal’alidsõ juhtumisõ.
Üte kolleegiga tull’ jutus, kuis meid Saru mõtsa kutsuti. Säälsest raamadukogost anti teedä, et ümbretsõõri mõtsan om siini hulga ja tulkõ noh!
Tõsõ olli kõrraga valmis minemä, õnnõ vana matsakas Armilda oll’ pikembät aigu umma süänd kaivanu ja es taha tulla. Meelütimi tä iks är. Lätsimi mõtsa siinde ja saimi iks hulga siini. A sis ku oll’ vaia kodo minemä naada, es olõki Armildat koskil.
Mõts jagati är ja kõgõ noorõmba ja kipõmba saadõti hullõmbahe tsunglihe. Hõiksimi, hõiksimi ja äkki kuulimi hellü. Noh – Armilda kokko sadanu, a hellü tege viil?! Joosimi ja hõiksimi ja hõigati imeligu helüga vasta. Ku lakõ pääle saimi, oll’ meil vastan kirriv vasik, jala hargun ja hää miil, et inemise tulli...
A sis tõsõ olli nännü, et oll’ saisnu mõtsa veeren takso ja võisõ arvada, et Armilda är sõitsõ tuuga: ku liina poolõ oll’ «tühisõit», sis rahha es olõ vaia massa. Oll’gi nii ja edimäne viha, et tä nii tegi, läts’ üle naarus. Nüüt, ligi 40 aastat ildamba saimi ka naarda.
Tuukõrd aeti kultuuriinemise kah iks sügüse kolhoositüüle, kas tahtsõt vai ei.
Oll’ väega vihmanõ süküs ja kardokit võtta rassõ. Sis anti käsk, et vaia maalõ sefis minnä! Lätsimi Võrolt kultuuriosakunna bussiga. Mõõdõti virksejupi kätte.
Mu kõrval oll’ väega vihanõ provva, kisk’ suitsu ja vandsõ, et ma joht küürütämä ei nakka, kraabi kundsaga mulla pääle! Noh ja ma sis pasundi, et kuis nii tohet, kodomaalõ om kardokit vaia! Ja ku sis traktor tull’, nakas’ tä minno vist pelgämä, ku tä poolõ kai, nakas’ väega kipõlt mulda kraapma...
A sefele anti häste süvvä ja rahha sai kah egä vaka iist. Meil oll’ tutva brikatiir Kalju ja tuu andsõ egäle mõnõ tseki pääle. Sis perän leht kirot’, et kõgõ tragimba olli kultuuritegijä! Vot ja naid uma ao juttõ oll’ viil ja pall’o, inne sai aig otsa. Hääd edenemist nuurilõ tegijile! Vana tugõva teid!
Raudkatsi Ene, võrokõnõ Kurõmaalt
| | |
|
Pääleht
