Nummõr' 211
Põimukuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kanepidse hammõ preemiä saiva Rahmani Jan ja Laaksosõ Heli
  • Uudissõ
     
  • Seto sootska om ehitüsmeistri ja perimüsekorjaja
  •  
  • Võrol om näütüs «Kos sa olõt?»
  •  
  • Umakiilse luulõ võistlus
  •  
  • Sisaski muusika kontsõrt Rõugõn
  •  
  • Latsõ opsõ haino tundma
  •  
  • Eestläisi päiv Vanan-Laitsnan
  • Märgotus
     
  • 10 aastat Umma Lehte
  •  
  • Mürgü Marje: näütemängu tulõva elust hindäst!
  • Kultuur
     
  • Haanimehe uutva suvõülikoolist Haanimaalõ hääd
  •  
  • 22. Kaika suvõülikuul Haanihn 13.–15. 08
  •  
  • Igäviguaolinõ Häniläne
  • Vana-Võromaa
     
  • Hainsoo Meelika ja Õunapuu Lauriga. Maast ja mõtsast, laulust ja aost
  •  
  • Paadimeistri Võromaa põh’anukast
  • Ummamuudu
     
  • Hääl nimel mito last, kasulatsõ päälekaaba
  •  
  • Uma Lehe 10. sünnüpäävä viktoriin
  • Juhtkiri: Võrokõisi kokkosaamisõ kotus
    Savvusannan
    Kirä Kaasanist
    Aholämmi
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Innembi
    Kagahii
    Esimuudu
    Koomiks
     
    Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
     
     
    Savvusannah käümise lugu, koh olõs ka uma elo andnu (jätnü)
     
    Ku esä es olõ viil jõudnu mi perrele sanna ehitä, tull’ külä pääle sanna kävvü, selle et mõskõ oll’ jo vaia.

    Meid oll’ perreh joba kuus last olõmah. Sanna sõidimi kõik kuuh hobõsõga. Naabri maja es olõ joht väega kavvõndah – umbõs 600 miitret.

    Hobõnõ panti rii ette ja hobõsõ vehmerde külge riputõdi latõrna, et hobõnõ iks tiid näesi minnä: noil aastil (päält sõta) oll’ talvõl iks lumi sükäv.

    Ku hobõnõ tii päält kõrvalõ astsõ, sõs regi läts’ ümbre. Mi, latsõ, ollimi lumõh pikäle, esä pidi muidogi hobõsõ kinni ja meid visati vahtsõst rekke nigu jahukottõ. A meil oll’ tuu väega nal’alinõ lugu: kes naard’, kes iksõ rii pääl, visati tekk üle ja esä ütel’, et olkõ vakka, muido sanna ei saa!

    Nii lätsimi mõnikõrd ümbre sanna minneh ja mõnikõrd ka tagasi tullõh.

    Naabri puul Peebu taloh kävevä naasõ latsiga inne miihi sannah, naabrinaasõl oll’ säidse last.

    Naabrinaanõ Marta opas’ meid, kuis hambit mõskõ: timä võtt’ aho alt peotävve hütsi, loput’ viiga tuhast puhtas ja and’ tükü egäle latsõlõ kätte. Käsk’ sõrmõga hõõru vasta hambit ja sõs viiga suu är loputa.

    Kül sai iks nall’a, ku mi vahtsõmi ütstõsõlõ otsa, et kae ku must su suu om! Ütski umma suud jo esi es näe. Sanna minneh üteldi kõgõ: «Jummal sekkä sannakõnõ!» ja tuu, kes joba sannah oll’, ütel’ kõgõ vasta: «Jummal hää miis!»

    Ku viht oll’ keresse pääl är pehmes havvutõt, naati lava pääl vihtlõma iks kõgõ inne jalost.

    Jalost tuuperäst, et veri nakkavat ülespoolõ minemä.

    Vihtlõmisõ aigu kiteti viha haudjat, üteldi aitüma sannakütjäle, viituujalõ ja teno toolõ targalõ mehele, kes iks seo sanna vällä mõtõl’, koh om hää ihho nuhõlda!

    Mehe mängevä nii kavva tarõh kaartõ (potkitnoid). Iks pidi olõma neli «kätt», sõs saadi katõkõsõ kokko mängi. Ku naasõ latsiga sannast vällä tulli, sõs õkva mehe (esä) poigõga sanna. Tuud om ka väega meeleh, et sannah käüti sis, ku ilm oll’ lepliganõ, väega kõva külmäga es kütetä sanna. Sannapäiv oll’ kõgõ inne suuri pühhi ja naabri perrega kokko kõnõld.

    Päämõskmisõs pruugiti umakeedetüt siipi. A ütskõrd tekk’ naabritädi Marta ka nii, et hämmäs’ viha tuhaga ja hõõrd’ kõigil sannah olõjil sälä tuu vihaga üle. Ütel’, et sõs ei nakka sälä kellelgi süütmä ja olõti väega puhta.

    Kül oll’ sõs joba hää, ku uma sann sai valmis! Palgi saiva ja abimiis kah, kes avit’ sanna üles rako. Tuu võtt’ aasta aigu inne.Vundament täüdeti maakivvega ja peräh valõti viiga viil likõs, et kõvõmb iks saasi. Sanna taadõ kaivõti ka väikene lump, kost oll’ hää vett võtta sanna.

    Esä oll’ kõgõ sannakütjä. Meil oll’ ka kuuma vii jaos sannah pütt, külm vesi oll’ pangõga kõrval. Esä suitsut’ ka lihha kõgõ iks munapühis. Hää suidsuliha lõhn ja värvidü muna, mis tulõ viil miilde...

    Sannalugu om sääne. Esäl oll’ sann pantu küttümä, a oll’ puulpääva õtak ja Tsolgoh pido.

    Kõnõlimi sõs imäle, et tahami sõsar Ehaga pitto minnä. Imä es olõ vasta, a esä ütel’ külh, et sann ei olõ viil valmis. A meil oll’ jo vaia hinnäst mõskõ ja iks vaia sanna minnä, muido es joudnu õigõ ao pääle pitto.

    Võtimi rõiva ja käteräti joosuga sanna. Rõivist vallalõ ja ruttu mõskma, veidükese sai vihõldus kah. Kõgõ inne naksiva silmä väega kipitämä. Mõsimi iks ruttu hindä arust ütstõsõl sälä ka är.

    A sõs ütli Ehalõ, et ei tiiä, mis om, väega halv om olla, pää valtas. Eha ütel’ vasta, et timäl kah om väega halv olla. Ma tõuksi sõs sannaussõ vallalõ ja esi vaio vasta sanna saina. Toeti sõs iks hinnäst saina piteh, et är sanna vüürüste jõuda, a jala olliva nii nõrga, et es jõvva astu ussõni, sattõ kõrrast iks saina viirde põlvildõ maaha.

    Eha oll’ niisama maah põlvildõ ja ütel’, et ei tiiä, mis hädä om. Võti jovvu kokko ja sai väläussõ vallalõ tougada ja muud ma inämb ei mäletä, ollimi jo pall’a, maah põrmandu pääl pikäle mõlõmba, es kõnõlõ sõnnagi.

    Ku üles heräsi, sõs oll’ väega külm ja maailm linnas’ kõik ümbretsõõri.

    Joudu es olõ maast üles tulla, pää olõs nigu lahki minemäh, hoitsõ katõ käega pääst kinni, a käe olli jo vasta saina tahmaga kuun, kõik iho oll’ jo musta tahmaga muidogi.

    Ma küsse sõsara käest, et kas täl om kah halv olla? Tä es ütle midägi vasta ja ma mõtli, et kas är om koolnu vai? Raputi sõs tedä ja ütli, et tulõ üles, läämi är tarõ mano! Ei jõvva, ütel’ sõsar mullõ vasta. Sõs sai hää miil, et ei olõ är koolnu, iks kõnõlõs!

    Panni sõs Ehalõ käteräti olgõ pääle ja ütli, et tulku iks maast üles ja läämi är sanna mant minemä, muido lõpõmi õkva är! Kuigimuudu saimi katõkõistõ är tarrõ ja sängü teki ala.

    Kuuli, ku esä ütel’ imäle, et vii latskõisilõ piimä, nä omma sannah karmu käeh olnu. Sannah omma viil tunglõ all, et tima käve sanna man kaemah. Ka kos omma ullikõsõ olnu, uma pääga nüüt haigõ sängüh!

    Võeh, kül oll’ iks halv olla! Pää valut’ terve üü ja tõnõ päiv kah takkaperrä. Es tulõ sõs inämb miildegi, et pidimi jo Tsolko pitto minemä.

    Esä kõnõl’ peräh, et piät sannah lõunõt hiitmä kõvastõ ja karmu sannast vällä laskma, ku vihta havvutat keresse pääl. Sann tulõ inne är tuuluta. Sõs om kõik väega hää. Tunglit ei tohe ahoh olla.

    A surmahirm om jäänü täämbädseni. Sannah iks käü, a õnnõ päält tõisi, innembä külmäh Tootsi sannah, a mitte kunagi inne tõisi!


    Riitsaarõ Lainõ Paidra küläst

     
    Seimi Lea: Üteiälidse
    Raudsepä Virve: Kats esierälist sannaluku
    Kõolehe Anne: Tartumaa suidsusannast
    Ämariku Volli: Elo perämäne savvusann
    Hüvato Maie: Mehekodo sann
    Laanekivi Õie: Savvusann Aiaoroh Kolepi küläh
    Saaroni Erika: Väiku sannaoppus
    Kivi Luule: Karula savvusannast
    Riitsaarõ Lainõ: Savvusannah käümise lugu, koh olõs ka uma elo andnu (jätnü)
    Ruuli Helve: Uma sann
    Helve Meegomäelt: Pätitego suidsusannah
    Raudkatsi Ene: Mu suidsusanna
    Kiviranna Ülo: Suidsusann Kooskorah
    Jõksi Ado: Kirmse külä suidsosanna
    Liira Singa: Missokandi savvusannast
    Vähesoo Luule: Sepä talo suidsusann
    Orgla Lea: Liha sautaminõ sausannan
    Parvõ Airi: Liinaprovva tahtsõ vanavanaesä sanna puhtas mõskõ
    Pressi Heldur: Haanimaa savvusannust
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!