Nummõr' 211
Põimukuu 10. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kanepidse hammõ preemiä saiva Rahmani Jan ja Laaksosõ Heli
  • Uudissõ
     
  • Seto sootska om ehitüsmeistri ja perimüsekorjaja
  •  
  • Võrol om näütüs «Kos sa olõt?»
  •  
  • Umakiilse luulõ võistlus
  •  
  • Sisaski muusika kontsõrt Rõugõn
  •  
  • Latsõ opsõ haino tundma
  •  
  • Eestläisi päiv Vanan-Laitsnan
  • Märgotus
     
  • 10 aastat Umma Lehte
  •  
  • Mürgü Marje: näütemängu tulõva elust hindäst!
  • Kultuur
     
  • Haanimehe uutva suvõülikoolist Haanimaalõ hääd
  •  
  • 22. Kaika suvõülikuul Haanihn 13.–15. 08
  •  
  • Igäviguaolinõ Häniläne
  • Vana-Võromaa
     
  • Hainsoo Meelika ja Õunapuu Lauriga. Maast ja mõtsast, laulust ja aost
  •  
  • Paadimeistri Võromaa põh’anukast
  • Ummamuudu
     
  • Hääl nimel mito last, kasulatsõ päälekaaba
  •  
  • Uma Lehe 10. sünnüpäävä viktoriin
  • Juhtkiri: Võrokõisi kokkosaamisõ kotus
    Savvusannan
    Kirä Kaasanist
    Aholämmi
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
    Innembi
    Kagahii
    Esimuudu
    Koomiks
     
    Taasperi tagasi
     
    Säinasti Enno
     
     
    Nuurpõlvõn oll’ mul sõiduriistas «maantiimuhk»: tuu otav ja edimäidsi ZAZ-i tüüpi õhkjahutusõga ja moodoriga tagaotsan liikmise abimiis.

    Auto oll’ timä kotsilõ veidü pall’o üteldä, a istõn edesi sai. Timä tagatsõõri olli tühält altpuult sissepoolõ ja kuurmaga alt välläpoolõ.

    Tuu massina kotsilõ oll’ sääne jutt, et Nikita Hruštšov tahtnu odavat rahvamassinat laskõ tetä.

    Ettenäütämises visanu käpile, a et täl olli alt sissepoolõ kõvõra jala, sis autoinsinööri teivä tsehkendüse, mink perrä naati timä koopia perrä noid massinit tegemä.

    Muido hää massin, a suvõl pall’o lämmi oll’ moodoril ja talvõl hindäl külm. A as’a ai iks tuugiperäst är. Timäga sai egäl puul käütüs, esiki tädirannan, ja kodokana löütüs.

    Talvitsõl aol nilbõ tiiga om katussõ pääl ka är sõidõt. Tuu massinaga juhtu pall’o esieräliidsi asjo. Kõrd, ku külä vaihõl väiku kiirusõga sõidi, saisõ lambakari tii veeren. Ku autot näi, panni üle tii juuskma, a oinas jäi viil sinnäsamma tii viirde vahtma.

    Ma kai, et las tä sis uut, ja sõidi tassakõistõ edesi. A nigu ma timä kotsilõ sai, tekk’ tä üte äkilidse hüppe, mul oll’ parajalõ küleklaas alla lastu, ja oinas oll’gi mu kõrval istmõ pääl.

    Hiitümine oll’ mõlõmbal suur, ma pei paugupäält massina kinni, tei ussõ valla ja mu reisiseldsiline pand’ tambiga ummi pruutõ mano.

    Tasos oll’ jätnü auto põrmandu pääle mu jaos perädü hulga «mustõ rosinit». Õkva nätä, et herräsmiis – mõni miitre sõitmist ja joba mastas kinni. Mõni päiv ildampa sõidi tuudsamma külätiid piten. Äkki näi, et autost kihotas müüdä üts ütsik tsõõr. Naksi joba hinnäst mõtlõma, et kas näe nägemiisi, vai minkan asi.

    Ütteaigu käve pääst läbi mõtõ, et taast saasi hää tagavaratsõõr. Veitü ao peräst tundsõ, et auto tagaotsa üts puul vaiu är väega madalas. Ja olliki tuus kõrras sõidu sõidõdu. Pia sai selges, et «Nikital oll’ jalg otsast är tulnu».

    Mi mõistõn oll’ auto tagatsõõr alt är tulnu ja põrot’ viil mitukümmend miitret nurmõ piten, inne ku küle pääle käändse.

    Otsõ tsõõri üles, a autolõ ala panda inämb es saanu: laagri-rõibõ oll’ katski lännü, vaia oll’ vahtsõt. Õnnõs oll’ majandi tüükoda lähkün ja sõbõr põkatsiga olõman, sis aimi plaadi pääle ja tõimi tüükua mano laagrit uutma.

    A seosama «maantiimuhk» oll’ mul maal ka traktori iist – suvõl hainategemise aigu panni suurõ hainarõugu tälle taadõ ja nii vei kõik haina küünü mano. Timä hää külg oll’ tuu, et moodor oll’ takan ja es nakka nii kergehe kaapma. Talvõl, ku tõsõ auto jäi lummõ kinni, sis mino «maastur» põrot’ egäst lumõhangõst läbi.

    A tuu, et auto ja traktori tüüvahekõrd oll’ segi aet, andsõ hinnäst ildampa tunda. Kooni tollõni, et ütel hääl pääväl, ku olli sõbra poolõ minemän, ütel’ käümäkast üles ja olõs mu piaaigu tii pääle jätnü.

    Olli uma kuuskümmend kilomiitret är sõitnu, ku käügikastist räginät kuuldu. Pei auto kinni, uursõ siist-säält ja ku moodori käümä panni ja tahtsõ edesi sõita, es saa ma üttegi käüki sisse, pääle taasperikäügi.

    «Hää tuugi!» mõtli hindäette ja võti vasta säändse otsussõ, et sõida tultut tiid taasperi tagasi. Autol es olõ vaia otsa ümbre käändä, tä jäi iks hää poolõ pääle, õnnõ sõidu tsiht tull’ vastapidine. Alosti taasperi sõitmist. Edimält oll’ väega võõras – massin tandsõ ütest tiiveerest tõistõ nigu vinne tsästuskat, midä mu Nikitakõnõ lasksõ häämeele peräst, et sai mullõ vingõrpussi mängi ja saa kodo poolõ tagasi.

    Peränpoolõ läts’ külh asi pall’o laabsampa, a edesijoudminõ taasperi läts’ iks aigupiten.

    Tuul aol oll’ autit veidü, a ku mõni massin vasta tull’ vai müüdä läts’, sis pei ma uma auto kinni ja lasi kõik tii puhtas, sis alosti jälki umma sõitu.

    Lõpus jäi kaalasoonõ nii valusas, et varsti es saanu inämb pääd kohegipoolõ käändä, iks tuust üle ola vahtmisõst. Pääle mitmõtunnist punnitamist joudsõ tuusama tüükuani, kon mu massin joba kõrra oll’ olnu tuu «Nikita jala otsast tulõki» peräst.

    Olli uma säidse-katõssa kilomiitret vähjä mängnü – tassakõistõ ja taasperi. Siiä tei lõpp-piätüse ja nii oll’gi jutul lõpp!


     
    Pulmaesäst surnumatja
     
    Tuul aol pei ma viil nii tüü kõrvalt ütte säänest nigu juttõlõja-ammõtit, ku tedä või ülepää ammõtis üteldä. Ma kai, et kurrat, sääne opit ammõt, tuud jututamist ei saa maaha jättä, et ma nakka pulmaesäs.

    Naksigi. Käve üteh pulmah, panni paari, tõõsõh, kolmandah. Takastperrä naksi nuu edimädse paari, tõsõ paari, kolmanda paari lakja minemä. Mina mugu panõ paari, nimä nakkasõ lakja minemä.

    Mugu lakja läävä. Neo mino pantu paari lätsivä kõik lakja. Kai, et ei, tuust nal’ast ei tulõ külh inämb midägi, seo om nigu halv märk, et mul om vist väega halv käsi.

    Noh, sis juhtu sääne lugu, et oll’ Verioral vanainemine är koolnu. Matja oll’ lubanu tulla puulpäävä matma, a väega haigõs jäänü. No vot, jätä nüüt sis vanainemine maa pääle. Ma sis kai, et no mis sääl iks, ma loe nuu sõna pääle.

    Ilostõ, nigu kõrd ja kohus, pannimi sis vanainemise Leevi mulda. A sinnä om hulga-hulga aastit tagasi. Ka nüüt käü ummi vanõmbit kaema sinnä surnuaida ja kae õks toda mutikõsõ hauda kah. Vot, uskõ vai mitte, ei olõ üles tulnu.


    Oinasaarõ Volli

     
    Kas tä om joodik?
     
    Säidse aastat elli meil pini Max. Tä oll’ nuur, ku tedä meile pakuti. Dalmaatsia, illus täpiline – a määne saatus.

    Üts mu tüükaaslanõ oll’ tä Tal’nast eläjide var’upaigast toonu.

    Sinnä oll’ tä andnu inemine, kes pini mõtsast puu külest oll’ löüdnü. Köüdetü!!! Mu tüükaaslasõ perren oll’ vanaimä ütelnü: «Te võite valida, kas koer või vanaema.» Valiti muiduki viimäne.

    Nii tull’gi Max meile. Tä sai aian joosta, a tuust jäi külh vähäs. Ilmast-ilma «libist’» tä hinnäst nigu lutsukala aia alt vällä ja läts’ rändämä.

    Mu tõnõpuul käve tedä sis jalgrattaga takan otsman. Tihtsäle löüdse tä kül esi kah kodutii üles.

    Maxil olliva uma vällävalidu kotussõ, kohe tä juusksõ. Üts nuist oll’ mi ko’tusõpääline Krantsi kõrts.

    Kõrtsmik tundsõ täpilidse joba är. Pandsõ pini kinni ja helist’ meile: «Kas ta on teil joodik või?» Tõimi sis «joodigu» jäl kodu.

    Pensioniiän läts’ mu miis valvuriammõtit pidämä. Max muiduki üten.Tüüle lätsi nä jalgrattaga. Max vidi iist ja vanamiis sai jalgu puhada. Vahel sõidi nä bussiga kah.

    Ütskõrd oll’ sääne lugu. Mehe tüükaaslasõst vanaprovva helist’ tälle kodu: «Kas teie tulete ka tööle. Max juba tuli.»

    Pinikene, kes oll’ jäl joosun, läts’ bussi ja tull’ õigõn piätüsen maaha kah. Kas tä piledi kah ost’, tuu jätä lugõja arvada.


    Panga Milvi

     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Bussijutt
     
    Võro kivipargi man bussipiätüsen saisi kats bussi. Üts oll’ õigõ tsipakõnõ, tõnõ veidü suurõmb. Bussiuutjit oll’ pall’o.

    «Ma lää kutsiga pääle!» ütel’ naanõ umalõ tutvalõ ja karas’ tuu tsillõmba bussi ussõst sisse.

    Timä tutvalõ passõ tuu buss, mis saisõ takanpuul. «Ku tuu sääl iin om kutsik, kas taa sis om vana pini?» uursõ tä viguri peräst bussijuhi käest piletit ostõn.

    «Taa om poni. Hobõsõ mõõtu seo jo periselt vällä ei anna,» es olõ ka bussijuht suu pääle sadanu.


    Lahkõ tütrik

    Tükk aigu inne jaanipäiva sai maatütrik tutva liinapoisiga kokko. Tuu poiss miildü hirmsalõ tütrigulõ ja tä kutsõ timä jaanipääväs hindäle maalõ küllä.

    Aigu sinnämaani oll’ viil küländ ja poiss es julgu nii varra midägi lupa. «Kui saan, siis tulen,» märgot’ tä.

    «Peläku-i, kimmäle saat!» ütel’ lahkõ tütrik tälle, esi poisilõ kavalalõ silmä sisse kaiõn.


     
     
      
    Uma Lehe välläandmist tugõva Vana Võromaa Kultuuriprogramm ja 
     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!