| | | Hainsoo Meelika ja Õunapuu Lauriga. Maast ja mõtsast, laulust ja aost | | | "Ku egäüts saanu nii pall´o luudusvarra raisada, ku suurõ palgaga liinainemise, sis ma ei kujoda ette, mis taast maailmast saanu"
ÕUNAPUU LAURI | | |
| | | | | | Rahvalauligu Mõtsatöllü-Lauri ja Vägiläisi-Meelika uman kodotalon Vahtsõliina kandin Loosi külän | | | | |
Vahtsõliina-lähküdse Loosi külä man om kats suurt mõtsa: Varõspalo ja Sõbasaarõ.
Varõspalo om valgõ ja helle palo, a Sõbasaarõ suur ja pümme mõts. Noidõ mõtsu vaihõlõ om hinnäst elämä säädnü vägevide lauljidõ pere: Hainsoo Meelika (31) ja Õunapuu Lauri (33).
Perren kasus poolõ aasta vannunõ poig Laas ja pia kolmõnõ tütär Lee.
Meelika laul ansamblin Vägilased helle sügävä helüga. Kõmisõva, nigu tõrdupõhjast tulõva helüga Lauri lüü üten ansamblin Metsatöll. Muidogi olõ-i nuu ansambli ainus kotus, koh naid, tunnõtuid rahvamuusikit, kuulda-nätä võit.
Kuis ti Loosi kanti elämä jõudsõti?
Meelika: Ma olõ Põlvast peri, imäpuulnõ suguvõsa om kõik Võro ja Joosu kandist. Ja esä suguvõsa om Lõuna-Tartomaalt, Sangaste kandist. Taa lõunalõ tulõk oll’ mu unistus. Ma olõ nii pall’o käünü tan Võromaal, om egäsugu tegemiisi olnu ja sõpru om tan pall’o. A et taa õkva seo kotus trehväs’ olõma, sääl om kül saatusõ käsi mängun.
Lauri: Meil sai läbi käütüs iks uma nelikümmend kotust.
Meelika: Seo tarõ oll’ nii väkev, mi kaimi taad majja, et siiä saa sisse elämä är tulla õkvalt, ei piä nakkama palkõ vahetama, katus om pääl ja. Sõbra eläse egäl puul ümbretsõõri, tuu oll’ ka väega tähtsä. Ja sääne mõts om ümbre ja...
Midä seo kotus ti jaos tähendäs?
Meelika: Taa ei olõ mi peritü kotus. A tuu naanõ, kes tan elli, kõnõl’ meile peris pall’o, kuis siin om olnu. Ja sis mi löüdsemi tarõ päält albumit, kos olliva vana uhkõ foto seen seo maja ehitäjäst.
Ja oll’ ka niimuudu, et ku mi kraapsõmi tapeeti tast saina päält maaha, sis edimädse kihi alt tull’ vällä pastakaga kirotõt kiri MEELIKA. Ja tuu oll’ nigu, et mis taa sis nüüt om, et kes vai mis. Lihtsäle mino nimi oll’ kirotõt.
A egä liigutusõga, mis tiit tan, saa taa kotus rohkõmb hindä umas. Kotus ja kiil ja inemise. Midä rohkõmb vaiva näet, toda armsambas kõik lätt.
Lauri: No taad es kujutanu ette, ku lännü peris valmis kotussõ pääle, et sa lilligi ei liiguda, niidät õnnõ morro morotraktoriga. Midägi iks piät esi tegemä, sis om võimalik ellä.
Maa
Midä om Loosi küläl maailmalõ anda?
Meelika: Külä om mu meelest nigu maailma mutõl. Sa võit võtta maailma plaanin, kuis as’a omma, et sääl om sõda ja sääl om paradiis, sääl omma rikka ja sääl omma vaesõ, külän om sammamuudu jo. Loosi külä om tollõn mõttõn hää, et tan om kõkkõ. Taa om nii loomulik.
Lauri: Omma küläulli ja külätarga ja laristaja ja kõik omma olõman siin. Tävveline külä!
Küläl vast ei olõ midägi maailmalõ anda, a küläinemiisil om. Kõgõ parõmb olõs näüdädä iinkujju.
Tan om veidükese küläütiskunda alalõ püsünü, naabritõga käüdäs läbi ja tollõ üle om kül hää miil. Mi olõmi tan õnnõ aasta aigu olnu, a pall’odõ naabritõga om nii hää läbikäümine, tulõva appi, ku midägi tetä vaia.
Meelika: Nä omma meid nii häste umas võtnu, väega häätahtligu omma, avitasõ kõgõ.
Lauri: Tollõn mõttõn om rassõ, et meil ei olõ näile midägi vasta anda...
No vast teil mõni laul om vasta anda?
Meelika: No ma ei tiiä, kas nä tahtva mi laulõ.
Lauri: Mi küläjaanipääväl laulsõmi, a noid inemiisi, kes meid avitanu omma, es olõ sääl, nuu omma vaiksõmba inemise.
A midä om maailmal Loosi küläle anda?
Lauri: Ma tiiä, et mõni naabri saa Euroopa liidu käest tukõ, et haina niitä...
Meelika: Õks om hää, ku avitõdas maainemist kah. Üts sõbõr mul Villändin õkva ütel’, et täämbädsel pääväl õnnõ friigi eläse maal, et nuu, kes omma mõistligu inemise, eläse iks liinan. A tuu om tuuperäst, et poliitika om sääne: kooli pandas kinni, poodi, kõik lätt kohegi keskustõ. Ma mõtlõ, et ku Eesti riigi nuu inemise, kes asju otsustasõ, mõtlõsõ hinnäst kohegi maakotusõhe elämä, kuis nä sis sääl toimõ saanu. Ma ei tiiä, kas maailmal, a riigil olõs iks kül Loosi küläle pall’o anda.
Lauri: Riigil olõs iks egäle küläle midägi anda, vai vähembält säänest poliitikat tetä, mis maal ellä avitanu.
Meelika: Näütüses seo, kuis parhilla Eesti riigin mõtsa maaha võetas. Ku liinan eläsimi, sis es saa arvu, et sääne võtminõ käü. Meil omma riigimõtsa ümbre ja mi näemi, mis massinidõga tan tuldas...
Mõts
Lauri, kas sullõ miildüs mõts?
Lauri: Nooh, muidoki. Ma looda, et ma miildü mõtsalõ kah.
A sullõ, Meelika?
Meelika: No kuulõ, mi pandsõmi uma poja nimes Laas. Muidogi miildüs. No ku mõtsan elät, saat arvu, ku rikas ja helde om luudus inemise vasta. Et kuis sa saat minnä mustikit, palokit, siini, kõkkõ sullõ antas terve suvi otsa, mine õnnõ korja ja elä talv üle. Mõts om nii helde!
Lauri: Talinan kasvi üles Pääskülän, sääl Harku mõts oll’ õkva kõrval, viis minotit kõndi ja olli süvvän mõtsan. Väikun poisin mängse mõtsan, lätsi hummogu rappa ja õdagu tulli tagasi.
A pall’o sa nüüt mõtsan käüt?
Lauri: Egä päiv. Mõnikõrd kavvõmbalõ ja...
Meelika: Ma käü ka egä päiv mõtsan.
Kas ti laulati ka mõtsan?
Meelika: Ma kullõ vaikust mõtsan, ütskõrd ma laulsõ kah, laulsõ taad laulu, et illos om mõtsan ellä...
Kas mõts aja laulma?
Lauri: Mõts om sääne asi, et tä ei sunni milleski, tä om passiivnõ. Sääne ajutinõ tegeläne, nigu inemine... Kõgõ vanõmb elläv puu om maailman 4000 aastat vana. Kõgõ vanõmb puhm om üle 10 000 aasta vana. Ku sa mõtlõt tuu ao pääle, et ku kavva inemine keskmädselt eläs, kasvai tansaman omma mitmõsaa aasta vannudsõ puu, sis inemine om sääne lühkü aoga, oll’ kõrras, sis läts’ jäl är ja... A inemine om sääne pääletükjä, võtt mõtsa maaha.
Meelika: Ma mõtlõgi, et om saa-aastanõ mõts, miihil om tuu katõ-kolmõ, massinal poolõ päävä tüü maaha võtta. Ragistas puul päivä ja omgi kõik, kõik om üles küntü. Kõik nuu kasvu ja mutuga, mis sääl mõtsa all omma, keskkund lahutas paari tunniga. Ku toda näet, saat arvu kül, et sa ei saa midägi tetä, a iks vallus om.
A minno kül aja mõts laulma, tä and mullõ ainõst, ku ma mõnt laulu laula, sis mul tulõva tõõsõ pildi silmi ette, nüüt ku ma mõtsan elä. Kõik laulu omma teno mõtsalõ muutunu kah, kullõt noid helle, mis tulõva üüse mõtsast, kuis soku haukva vai üükulli huikasõ, sis tuu, mis kuulõt ja näet, lätt laulõ sisse kah.
Laul
Kuis ti olõti jõudnu rahvalaulu mano?
Lauri: Laul ei olõ rahvaligust as’ast põhilinõ asi, taa om üts loomulik osa, mi jaos väega suur osa. A kõik muu, rahvalik mõtlõminõ ja ilmapilt tähendäs sama pall’o ku laul, tuu om kõik üts, sa ei saa säält vällä võtta ütte asja, et kuis jõudsõt laulmisõ mano.
Sama häste võit kunstnigu käest küssü, et kuis jõudsõt verevä värvi mano. Noh, et võtsõt paleti kätte ja naksit maalma ja sääl oll’ verrev värv kah. A tuu palett om mul iks peri umist vanavanõmbist, vanõmbist sugulaisist. Ku är lätsivä, naksi mõtlõma, et mis tuu sis oll’, naas’ süäme ligi, kõik tuu elo ja värk, mis näil oll’, maa ja mõnõ laulu ja... Kõik latsõpõlv, mis inemist kõgõ inämb mõotas.
Meelika: Esä esä mängse kannõld ja imä esä, sis ku viina võtt’, laulsõ lavva takan egäsugutsit laulõ. Mäletä, et ma latsõn mõtli, et mille piät nii olõma, et mul om sääne imelik vanaesä, võtt viina ja laul määndsitki ands’akit laulõ, võro keelen kah, «Haani miist» ja säändsit laulõ. Ma olõ latsõpõlvõst saadik egäl puul laulnu. Latsiaian kah: ku oll vaia, et kiäki laulas, sis ma iks laulsõ.
Kas viisipidämine om tähtsä? Kas sääne asi om olõman?
Meelika: No ma ei tiiä, meil om kül olõman.
Lauri: Tuu om kah sääne suhtõlinõ asi. Meil om sääne kultuur, et naatas latsõpõlvõst pääle vasta pääd andma egäsugutsidõ asjuga, et sa ei mõista tuud ja sa ei mõista taad: et är laulku ja är võtku kruvikäändjät kätte. Oppaja pesvä tuud joba väikust pääst päähä, vanõmba sammamuudu.
Om hulga inemiisi, kes ei olõ tahtnu pruuvi midägi pääle tuud latsõpõlvõðokki. Vai ku om pruuvnu, sis om tuu sama, ku edimäne kõrd suu valla tiit, ku võtat edimäst kõrda kitarri vai trompeti kätte ja proovit säält hellü kätte saia. Ku inemine võtt trompeti kätte ja säält helü vällä ei tulõ, sis om tuu loomulik, inemine ei nakka tuuperäst juuma vai ikma, ei viska pilli är.
A laulmisõga om nii, et ku edimäne ja tõnõ kõrd vällä ei tulõ, sis inemine lüü käega.
Nii et tuu om opmisõ asi?
Lauri: Om muidogi, nigu egä as’aga, et om anniga inemiisi ja noid, kinkal tuud andi om veidemb, a rahvalaulu man om mitmit tõisi mõõtmit kah, sügävüs ja et tuu viisipidämine ei olõ tõisist as’ust tähtsämb.
Meelika: Ma arva, et viisipidämine om iks tähtsä külh. Tuust saat kül arvu, ku viis piät kuigi olõma, a om võlssi, tõistmuudu, ei lää täppi. Rahvalaulu man kah. Ega vanastõ oll’ iks niimuudu, et egäüts es saaki iistlauljas. Iiistlauljal oll’ iks parõmb helü ja sõna tulliva pääst.
Perrä võisõva muidoki kõik laulda, kellel midägi torust tull’.
Ma olõ opnu muusikakoolin, a Lauri ei olõ. Lauri om opnu kuulmisõ perrä uma laulu, arhiivisalvõstiisi päält, inemiisi käest ja täl om tõistmuudu vällä kujonu helürida. Klassikalinõ kõrv või üteldä, et seo ei olõ puhas. A ku kullõt vannu lindistüisi, sis saat arvo, et sääl omgi tõõnõ laululaad, mõni nuut omgi vähä korgõmb vai madalamb, ku mi, äropnu inemise jaos pidänü olõma. A tuud saavaki õnnõ nuu kätte, kes ei olõ hinnäst noodiga är tampnu.
Aig
Määne om kõrdalännü aig?
Meelika: Kõkkõ saa asõnda, a inemiisi ei saa asõnda. Ja tuu aig, ku sa saat olla kuun noidõ inemiisiga, kes sul omma siin elon kõrvalõ pantu ja antu, tuu om kõrdalännü aig.
Ma ei arva, et piät kõik aig karjääri tegemä ja är olõma kotost ja kõik aig mõtlõma, et kuis rikkas saia. Sis saat rikkas ja ütel pääväl saa taa elo otsa ja sis mõtlõt, et mis ma sis tei seo aoga? Ku piäs tegemä säänest tüüd, mis mullõ sukugi ei miildü, toda ello kül es tahtnu.
Tüül ja tüül om ka vahe seen: ma lää hummogu kellä säitsme aigu aiamaa pääle, kisu säält ohtjit vällä. A seo om nii, et sa panõt sinnä sisse uma väe, a läät ja võtat säält peräst saladikraami, sis saat tuu tsõõriga tagasi.
Vai sis lahut talvõpuid: mitu päivä lahut, a sis tulõ talv ja sa viskat nuu halo pliidi ala ja õkva tulõ tagasi kõik tuu vägi säält. Tuu om liikminõ. Maaelon omgi seo hää asi, et kõik lätt liikmistõ, ei olõ säänest tühjä paprõkirotamisõ tüüd. Maal sa näet ja saat kõkkõ käega kumpi.
Taa om valiku küsümüs kah: sama häste võit istu liinan kontorin, saia palka...
Lauri: Palk om kah sääne kahtlanõ asi. Ku sa ülearvu rahha saat, sis tuu sund sinnu kulutama. Raha ei olõ ainukõnõ väärtüs tan ilman. Ku sa panõt midägi maaha, perän võtat üles ja nii pall’o saat, et suul om lavva pääl, sis omgi kõik häste.
A ku saat 30 000 kruuni kuun palka, sis mis sa tiit tuuga? Ku sul mõistust ei olõ, sis nakkat kulutama: hangit hindäle rohkõmb, ku vaia lätt. Ja ku egäüts saanu nii pall’o luudusvarra raisada, ku suurõ palgaga liinainemise, sis ma ei kujoda ette, mis taast maailmast saanu.
Kas teil aigu om?
Lauri: Noh, kuis võtta. Hindä jaos om kõvastõ aigu. Tõisi jaos kah. A ku nakkat mõtlõma, et kohegi vahelõ midägi tsusada, sis ei olõ taad aigu kostki võtta.
Jõvvat sa, Lauri, tast mõtsa seest Metsatöllü tetä, ku vahepääl om mitu kuud kontsõrtõ Euruupan?
Lauri: Ei noh, mis sääl vahet om, Euruupa om siist ligembäl. Sõidat Riiga ja Riiast linnukiga ja...
Meelika: Lauril ei olõ midägi hätä, a ma olõ latsiga koton!
Küsse Rahmani Jan
| | | | |
|
Pääleht
