Nummõr' 210
Hainakuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hurda talo vahtsõnõ elo
  • Uudissõ
     
  • Tsiga jäi mõtsa, a jahimiis kõnõlõs iks
  •  
  • Vikur-lõõdsamäng lei Soomõn lainit
  •  
  • Edimäne seto suvõülikuul
  •  
  • XXII Kaika suvõülikuul Haanin 13.–15.08
  •  
  • 3. raamatukülä päiv Kanepin
  •  
  • Linalaat Moosten
  • Märgotus
     
  • Pindremaa ja Roundup
  •  
  • Küläpoodi mälehtüses
  • Elo
     
  • Suurõ ao väiku jutustaja
  • Juhtkiri
    Savvusannan
    Aholämmi
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Uma sann
     
    Tuust aost, ku ma hinnäst mäletäma nakka, omma iks meelen sannapäävä. Mi pere eläsi Kasaritsan Vallõkunnu talon kuun vanaesä ja vanaimäga. Põhilinõ mõskmisõ kotus oll’gi suidsusann. Egä puulpääva poolõst pääväst nakas’ esä sanna kütmä. Inne kütmist veeti sanna pingi vällä, et nuu nõõga kokko es saanu.

    Kütmine käve iks neli-viis tunni. Ussõ hoiti kinni. Kütmisemulk oll’ sannan seen. Ma mäletä, et esä kässe sanna puid pääle panda. Sannan oll’ toss piaaigu maani. Et ahoussõni jouda, tull’ kükäkile laskõ ja ahoussõni piaaigu ruumada: toss läts’ silmä ja ai köhkätämä. A käsk oll’ käsk. Är ma tuu tei.

    Õdagu minti sanna. Inne sannaminekit tuulutõdi sannatarõ ja perän veeti pingi ka sisse. Mi puul lavva es veetä vällä. Sanna iinruumin olõ õs rõividõ vahetamisõ kotus, oll’ sepikoda. Mõskminõ ja rõivilõpandminõ käve kõik üten ruumin. Ildamba, joba muudsambal aol, ehitedi sepikua asõmõlõ kambrõ, koh sai rõivit vaheta.

    Mõskmisõs veeti külm vesi lumbist sanna iin ja kuuma vii jaoski sai vii tuustsamast lumbist. Kuuma vii pada oll’ keresse sisse valõt ja sinnä mahtu uma katskümmend pangi. Vett jakku naabriperrelegi. Nuu kävevä ka mi puul sannan.

    Edimädsenä läts’ sanna kõgõ vanaesä. Meile ülti, et vanaesä lätt võtt karmu är. Ku mi aig sanna minnä oll’, sis imä hirmut’ meid: «Mõskõ ruttu, muido tulõ pakan ja vii teid är!»

    Olõ õs meil mõskmisõs määnestki peenükeist mõskmiskraami: nii iho ku hiussõ saiva puhtas umatettü seebiga. Mäletä, kuis esä siipi kiitse. No oll’ iks hais! Ja määne jälle värv suurõn paan moro pääl kiijäl pudrol oll’! A perän olõ õs seebil hätägi.

    Suidsusann es olõ õnnõ mõskmisõs. Paar kõrda aastan veeti sisse puust tettü resti, põrmandu pääle panti papp ja sis läts’ lihasuidsutamisõs valla.

    Tuu oll’ peris pikk ja põnnõv tüü. Inne oll’ liha soolan olnu, nätäl kül vai rohkõmb. Sis panti liha sanna lae all olõvidõ reste pääle – sääl olõ õs õnnõ mi perre liha. Külä päält kor’ati kah kokko. Ega lähkün muial lihha es suidsutõdaki ku meil.

    Esä ja vanaesä olliva tuu ala meistri. Suidsutamisõ aol pidi sannan kõik aig tuli all olõma, a tohe es pall’o külm vai pall’o lämmi olla. Külmäga jäi liha tuurõs ja lämmäga kõrbi är. Liha pidi tasaligult suitsuma. Imä oll’ peris murrõn, et mis sis saa, ku naabridõ liha är tsurgitas.

    Suidsutaminõ alas’ joba neläpäävä õdagupuulõ ja käve nika ku puulpäävä lõunõni. Kõik, kelle liha mi sannan lae all rippu, pidivä kütmän käümä. Tuud oll’ selle vaia, et ega üts inemine es jõvva mitu üüd üllen olla. Maada oll’ ka vaia. Päämiihis olli tuu tüü man vanaesä ja esä.

    Ku liha oll’ är suitsunu, võeti maaha ja tuu edimäne tsiakindsu külest lõigat lihatükk oll’ kõõ parõmb. Sis sai sahvri ussõ vahel passitus, leeväkikk käen, ja oodõtus, kuna imä suurõ tükü lihha leevä pääle käänd. Ega ma ei olõki päält tuud nii hääd suidsulihha saanu.

    Päält lihasuidsutamist mõsti sann hoolõga puhtas, küteti viil veidükese ja sis minti nii nigu iks puulpäävä sanna.

    Järgmädsel pääväl oll’ sann viil lämmi ja paan oll’ vesi ka peris kuum ni sai mõssu mõskõ. Mõsu mõsti kõik käsilde. Ei saa ma arru, kuimuudu imä joudsõ nelä latsõ rõiva kässi vaihõl är mõskõ.

    A ega rõivit olõ õs sõs nii pall’o ku täämbädse päävä latsil: hää ku üts kleidikene ja paar paari dressipükse oll’. Olõ õi ma ka latsiaian käünü, nii et paras oll’ määndsitegi püksega moro pääl juuskõ.

    Sääne oll’ mi uma sann. Nüüt om sannast õnnõ mälestüs jäänü. A tuu mälestüs om illos.

    Ruuli Helve Verijärve küläst
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!