Nummõr' 210
Hainakuu 27. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hurda talo vahtsõnõ elo
  • Uudissõ
     
  • Tsiga jäi mõtsa, a jahimiis kõnõlõs iks
  •  
  • Vikur-lõõdsamäng lei Soomõn lainit
  •  
  • Edimäne seto suvõülikuul
  •  
  • XXII Kaika suvõülikuul Haanin 13.–15.08
  •  
  • 3. raamatukülä päiv Kanepin
  •  
  • Linalaat Moosten
  • Märgotus
     
  • Pindremaa ja Roundup
  •  
  • Küläpoodi mälehtüses
  • Elo
     
  • Suurõ ao väiku jutustaja
  • Juhtkiri
    Savvusannan
    Aholämmi
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Opkõ tsirgu käest lindamist!
      
     
    Ruitlasõ Olavi, Kana pidäjä 
      
      
     
    Kana. 
      
    Ma arva, et tüütukassa tulõ kinni panda. Tuust huulmada, et ma esi olõ kah aig-aolt sääl kirän olnu. Ei kiäki, ei tüütukassa ega ma esi ei olõ sutnu mullõ tüüd löüdä, kuna ma olõ nii esieräline inemine, et mullõ pasjat tüüd samahäste ku ei olõki.

    Loodõri hingeelo om esierälidselt piinü. Loodõr taht rahuligult maada, kõvastõ süvvä, arvit massa ja haigõkassakaarti umas pitä. A kerge ei olõ niimuudu. Et hää loodõr olla, piät väega virk olõma, kõik aig silmä-kõrva vallalõ hoitma, et kon midägi andas vai ripakil om.

    Varastaminõ om loodõri jaos harilik asi. Hummogu lätsi aida ja näi, et naabrimiis varastas tõsõ naabrimehe takast mõroritkit (eesti k: mädarõigas). Kolm ilosat puhma oll’ vällä kaibnu. Kolmsada jäi viil alalõ, tõsõ naabrimehe maa pääl muud ei olõki ku mõroritka, a õks...

    Keväjä tõi poig pargist varõsõpoja. Oll’ väega tsillokõnõ ja pesäst vällä sadanu. Pannimi tä kängäkarpi, süütsemi-juutsõmi. Nüüt om täst suur tsirk saanu. Ja varastagõ naabrimiis nii pall’o mõroritkit ku jõud, mi Kana, niimuudu mi umma tsirku kutsumi, vasta ei saa tä kuigi.

    Naabrinaanõ käändse suidsupakilõ sekondis sälä ja Kana pandsõ tuu paki tuusama sekondiga pihta. Tõnõ naabri pandsõ mõsu kuioma ja õkvalt läts’ üts sukk lindama. Naabrimiis mähkse uma suurõ vislapuu kattõlooriga kõvastõ kinni. Üts mulk jäi sisse ja Kana tekk’ kipõstõ puhta tüü. Tä om sääne varas, et varastas ummi takast kah. Üte käega remondi paadimoodori karbussi ja tõsõga aja Kanna kavvõmbalõ, et tä mul mutri vai düüsiga lindu es pandnu.

    Varsti mul tegeligult hindäl inämb varasta vaia ei olõki. Ku ma Kana rahha ja hõbõluidsit varastama saa, olõ mäel.

    Kana om muido kah as’alinõ. Naanõ harvõnd’ põrknit, tä kai päält. Ku naanõ tarrõ läts’, harvõnd’ uma pääga üle. Rohilidsõ harvõnd’ päält är, nuu orantsi as’a, mis rohilidsõ alt vällä tulli, noksõ purus. Tüü kipõ ja põh’alik.

    Naanõ kor’as’ sitkamarjo, Kana perän kah, kaksõ puhma pall’as ja tsilgut’ mar’a haina sisse. Kassiga saa häste läbi, a ku arvas, et kass ei tohe timä kausi kallal loodõripajukit maitsa, lindas küüdsiga päähä. Nööbukõnõ ei julgu inämb esiki hand pistü kävvü: Kana om tuu huvitava kotussõ pihta, mis hanna alt paistus, paar kõrda nokiga andnu...

    Nii et inemise, lõpõtagõ tuu mõttõlda tüütukassa ja pensioniammõdi vaiht juuskminõ, opkõ tsirgukõsõ käest lindamist ja omgi tiika häste!

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!