Nummõr' 210 Hainakuu 27. päiv 2010 TOIMÕNDUS UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Hurda talo vahtsõnõ elo Uudissõ   Tsiga jäi mõtsa, a jahimiis kõnõlõs iks   Vikur-lõõdsamäng lei Soomõn lainit   Edimäne seto suvõülikuul   XXII Kaika suvõülikuul Haanin 13.–15.08   3. raamatukülä päiv Kanepin   Linalaat Moosten Märgotus   Pindremaa ja Roundup   Küläpoodi mälehtüses Elo   Suurõ ao väiku jutustaja Juhtkiri Savvusannan Aholämmi Kirä Ruitlase jutt Perämäne külg     Suurõ ao väiku jutustaja   Valpri Valdo       Urvastõmõisan Mägisten elänü Kähri Ott (kuralt puult kaiõn edimäne miis, pildi tegemise aigu 1947. aastagal oll’ Urvastõ külänõvvukogu esimiis) pandsõ uma elu pääväraamadulõ kirja.       Kolhoosin mõisteti kohut Hilda ja Salme üle, et nimä olla kolhoosist hainu varastanu: Hilda sai 15 ja Salme 12 aastat vangilaagrit. Jah, väiku varga ripusõ võllan, suurõ sõitva tõllan: massuinspektor Varjun August tetti ka tüült vallalõ, et om tennü «sohki». Näüs, kas kohus kah tulõ, kraam olla külh aresti pantu juba. Seo kelm mõist hinnäst vällä keeruta, selle et tä om vana suli.   Inemiisi kutsutas üles mälestüisi kirja pandma, tetäs eluluu-võistluisi, eluraamadu möövä häste: om sääne aig, et egä ütsigu inemise elulugu tunnus tähtsä ja põnnõv. Hää om, a iks om säändsel takkaperrä kirjapantul eluluul põradsõ ao nägo, inemise arvaminõ umast eletüst elust. Ku peris tõtõt tahat löüdä, sis piät otsma üles vana krooniga, kon 50 aasta iist sündünü asi om kirja kah pant 50 aasta iist. Üts sääne kroonik, Kähri Otto, Juhani poig, elli 1894–1961. Suurõmba jao elust elli Kähri Otto (rahvasuun Ott) Urvastõ kihlkunnan, a peri oll’ Põlva kihlkunnast Peri vallast. Hulga aastit umast elust ja tuust, midä näkk’, lugi ja kuuldsõ, pandsõ tä paprõ pääle. Õnnõs om inämbüs timä pääväraamatist alalõ jäänü: 05.1919–06.1929 (algus kirja pant sõaväen, edesi Kärgula vallan Tsirgul), 04.1934–10.1943 (kirja pant Urvastõmõisa Raotu pääl Mägistel vaheaiguga, mõnikõrd om vahelt puudus rohkõmb ku aasta), 11.1946–12.1955 (Mägistel). 11.1954–11.1957 om alalõ ka vihk, kon om tettü egäpäävätsit märkmit ilma kotsilõ, a tuu kõrval om kirän, ku tõõnõpuul om kohegi lännü, vai kedä külä päält matõtu (ja ilmamärkmit löüd umakõrda varatsõmbist pääväraamatist). Nigu muudnõ romaan Mälestüse nakkasõ 1919. aasta keväjä, ku Kähri Otto om Tartun, arvada välläopmisõl, joba jaanikuu algusõn lätt sõit Lätti sõaliini pääle. Sääl marsitas ligi kats kuud edesi-tagasi kümnit verstu ja määndsitki lahingit ei olõ. Kähr murõtsõs uma elu peräst, mõtlõs kodu pääle. Saa kirä, et om jaanikuu algusõn poja saanu, a kodu inne ei lasta ku hainakuu lõpun. Väeosan ja kotun käümist om viil, sis om kolm vällätõmmatut lehte ja algasõ hirmsa sisemädse võitlusõ. Saami teedä, et om vaherahu, a Kähr ei olõ sõaväkke tagasi lännü ja pelgäs trahvmist. Tagasikaemiisist saa viil selges, et 1915. aastast om tä tiinnü Luuga liinan suurtüküväen, saanu Georgi risti 4. järgu. Inne Eesti väke omma «punadsõ kuradi» tä mobilisiirnü, Pihkvadõ saatnu ja mahlakuun om Kähr Eesti sõaväe puult vangi võetu. 1920. a keväjä lupa tä mitu kõrda, et lätt ja and hindä üles. Kirätüün tulõ poolõaastanõ paus, joulukuun om Otto tagasi ja paistus, et teenistüse kõrraligult lõpuni tennü. Sääne jutt tulõtas miilde mõnt muudsat romaani, kon midägi õkva vällä ei üteldä ja puul jäetäs peris ütlemäldä. Ütsigu tagasikaemisõ andva tagapõh’a manu, a samal aol vahtsit mõistatuisi.Tegeligu luu kokkumõistatamisõga saa lugõja esi autoris. Kirjapandja uma mõttõ- ja tundõpudina omma läbisegi perre asjuga, «väiku» aolugu peegeldäs «suurõ» aoluuga: Eesti ja maailma poliitigal hoit kroonik iks silma pääl. Inemise peegeldüs Muiduki ei olõ Kähri Oti tüü kunstkirändüs. A pääväraamatun võissigi ju egä inemine kõnõlda nii nigu nokk om luudu. Lihtsäle, määndsitki ilustamisõ sõnnu pruukmalda. A kae: Nüid Mai kuu on tulnud. Kõik metsad lehkavad. Jah tõesti nüid on Mai kuu väljas. Toomingas õitsep juba ja õhk on juba soe. Rohi kasvab igal pool lilled õitsevad linnud teevad pesasi üleültse kõik elab ja liigub. Kevadi sa ilu ja rõõmu aeg (20. 05. 1922). No määne maamiis nii kõnõlõs! A sääne oll’gi tuudaigu üte lihtsä mehe tiidmine, kuis ilosalõ kirotõdas. Vahel lüü kirutamisõ man vällä kõnõlõmisõ võru kiil: Tõsine talve külm, lööp tiksi (23 01. 1955). Kähr kirutas kirikude, mitte kirikusse jne. Arvada mõtlõs egä pääväraamadu pidäjä võimaligu lugõja pääle (päält tuu om edimäne ja kõgõ tähtsämb lugõja timä esi). Kirutaja ilustas vai hoit hinnäst tõnõkõrd tagasi. A saman – Kähri pääväraamat ei salga joht tüllü naasõ vai latsiga vai tuud, et tä mõnikõrd laadu pääl vai kotun üten naabrimehe Simmi Karlaga hindä nõna täüs võtt. Üts asi om nigu Aamen kerikun – õkvalt kerikun om egä joulupuulpäävä Kähri Oti naanõ (peränpoolõ vanaeit) Minna. Miis esi ist latsõ ja kirätüüga kotun, kirutas nelä suurriigi juhtõ kokkusaamisõst Genfin. Kähr tundsõ huvvi kirändüse vasta. Pääväraamadu sisemädse kaasõ ja lõpulehe omma täüs eesti-, ladina- ja vinnekiilsit mõttõsalmõ ja luulõtuisi juppõ. Grenzstein-Piirikivi salmi olli kimmäle egäle koolilatsõlõ teedä, a Rabíndranáth Thákur vast joht mitte? Mõnõ salmi manu ei olõ autorit kirja pantu, a ma arva, et Kähri uma nuu ei olõ. Säändse, lihtsä inemise pääväraamadu ja salmigu omma kultuuriuurjilõ hää lätte. Näütüses Tuglassõ Elo pääväraamadu perrä ei saa hariligu inemise lugõmisõ kotsilõ midägi teedä. Kähril oll’ huvi ka tohtritiidüse vasta: kaustan omma pikä haiguisi, ravi- ja kihvtikasvõ, arstiriistu ja -rohtõ nimekirä. Pääväraamadu lõpu puul om pall’o kurtmist tervüse peräst, kroonik uut surma jo 15 aastat inne aigu! Kähre käest lehmä ostnu inemine and eläjä kohtuga tagasi (5. 12. 1955) ja nal’akas om lukõ, kuis kolmõ aasta peräst (ku pääväraamatut inämb es peetä) pahandas parteikuunolõk Kähriga katõ lehmä pidämise peräst (kae urvasteleht.blogspot.com ajalugu vanadest lehtedest 2008). Ku ausa om pääväraamat? Tõnõ tsensiirjä Kähri Otto pääväraamadu man om «suur» aolugu. Tuu press mõnikõrd ellu nii sisse, et taa, midä sa kirja panõt, või sullõ vabadusõ masma minnä. 1934. aastal pahandas Kähr, et mis kitetüst demokraatiast kõnõldas, ku Eestin ja Lätin omma sotsialistõ partei kinni pantu? Esi om tä vaenõ miis, 1927. a radokuun kandidiirnü vallanõvvukokku Kärgula tüüliidsi ja väikeisi maapidäjide partein, inne 1924. a mässü om tä (kroonikan) esiki kommunistõ sõnaõigust kaitsnu! Nii et 1934, Pätsu «vaikiv aig» lubasi hindäette viil vastalinõ olla. Päält sõta om asi tõnõ. Edimäne nõvvukogu aasta näüdäs’ är, et tibla nall’a ei mõista. Nii om Kähri pääväraamatun vahtsõ kõrra vasta kõgõ kriitilidsemb kotus vast: Eila oll siit vallast rahva küütitamine, kuid see oli õudne asi ikkaki pealt vaatada. (26. 03. 1949). 1951. aasta lõpun kirjapantust lausõst, et kolhoosiellu es mõista säändsenä ette märki, nigu tä vällä tull’, ei saa joht kimmäst kriitikat vällä lukõ. Tuudaigu oll’ Kähri Ott ju olnu Urvastõ külänõvvukogu esimiis (oll’ kats vuuri, 1945–1951). Stalini aigu nännü Urvastõ kandi inemise omma arvanu, et Kähr või olla süüdü uma külä mehe maahalaskmisõ kõrraldamisõn. Või olla õigus, või olla nii, et «suur» aolugu es küsü Kähri lupa. Katõ aasta iist koolnu Elleni Jaan om häötüspataljonnõ ja kulakus tegemise aost Urvastõ vallan kirutanu raamatun «Kuhu kõik nad jäid?» (1. jagu). Säält tulõ vällä, et Kähri Oti tunnistusõ pästse mitu inemist Tsiberist vai hullõmbast. Põnnõv olnu võrrõlda Elleni Jaani raamatut ja tuu ao seletüisi Kähri kroonikan. Pall’osit asju võiva viil mäletä tuul aol elänü inemise. Mõtsavellist olõ ma esiki Urvastõ kandin kuuldnu tuudsamma, midä külänõvvukogu esimiis Kähr «bandiite» kotsilõ kirutas: võiurüüv, raharüüv jm. Umma arvamist Kähr vällä ei ütle. Ma arva, et krooniga om nii ausa, ku tuudaigu taan paigan olla sai. 1927. aasta suvõl käve Urvastõ kihlkunna aoluulist perimüst koguman Akadeemilidse aoluuseldsi stipendiaat Laursoni Agaate. Paikligõ inemiisi, tõisi siän ka Kähri Oti käest saadut teedüst hoitas Tartun Eesti kirändüsmuusõumi Eesti kultuuriluulidsõn arhiivin. Sinnä om plaan anda ka Kähri Oti pääväraamadu ja paprõ. A vast mõni lugõja om esiki tundnu seod miist ja mõist midägi umalt puult taalõ jutulõ manu panda. Tuul juhul võissi tä Umalõ Lehele tuust teedä anda. Kähri Oti perämädse pääväraamadu pästmise iist tenosõna Hirvlaanõ Milvile!         Niimuudu alost´ Kähri Ott uma elu perämäst pääväraamatut.       Kähri Kalev Rasinalt, Kähri Oti poja Eeri (Erichi) poig: «Kooliharidust vanaesäl pall’o es olõ, a täl oll’ väega illos käekiri. Varik Elmar Urvastõst kõnõl ‘ mullõ sändse jutu, et ku vanaesä tsaariarmeen sõaväevelskri oll’ , sai tä uma ilosa käekirä iist tsaari hindä käest medäli. Polgun oll’ määnegi pahandus olnu ja polgukomandör lasksõ vanaesäl armuandmispalvõ kirota. Komandör lännü tuu paprõga tsaari mano ja tuu oll’ ütelnü: «nii illos käekiri, ma anna armu ja mine polku, anna kirotajalõ mu puult metäl!» Vanaesä oll’ väega tark ja ausa miis, rahvamiis. A ka viinamiis. Ku tä külänõvvokogo esimiis oll’, sis julgõolõkiülembäga saiva häste läbi, võtsõva tirbitskit. Õdagu inne kiudutamist olliva jäl viina võtnu ja tuu oll’ ütelnü: hummogu om kiudutaminõ. Vanaesä ütelnü sis, et halv om olla, piät kipõlt kodo minemä. Pandsõ joosuga, kedä näkk’, hoiat’ ette.» Vanaesä tähend’ uma elo kõik pääväraamatuhe üles, a mõnõ kotussõ häöt’ NKVD hirmun perän vahelt är – lehe omma pääväraamatist vällä tõmmadu. Ma ei mäletä tedä pall’o, olli kümme aastat vana, ku tä kuuli. A mu jaos om tä iks elos aos hinge jäänü. Tä iks hoitsõ meid, latsõlatsi, väega. Mullõ ütel’, et «Kalev, poja!» Tegi meile iks paiupille. Mäletä, et tä oll’ häste täpne, kõrranõudja. Tä oll’ ehitüsmiis, kõik saina olli tüüriistu täüs. Es tohe noid liiguta, tuuperäst saimi pahanda. Ku midägi kurja teimi, sis vanaesä ütel’: «Kuldraha iist kah ei tahassi teid siiä!». A ku naksimi timä puult är minemä, sis ütel’, et tulkõ iks järgmäne aasta tagasi!» Vanaesäl oll’ suur raamadukogo, nahkköiten «Eesti vabadussõda» ja kõik. Nuu varastõdi kõgõ edimädsenä är, ku majan inämb kedägi es elä. Parhilla viil liigus Antsla kandin timä raamatit, tuu perrä tunnõt är, et «O. Kähr» om sisse kirotõt.»         Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!