| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Viitinä järve pääl püütäs kannu?! | | | Tuu lugu juhtu nii kümme aastat tagasi. Üts hommuk tull’ raadiost muu jutu seen lausõ et «hummõn lätt Võrumaal vallalõ suurõs kuuridsapüügis».
Algust ma tollõl jutul kuulma es juhtu ja läts’ tä mul ütest kõrvast sisse ja tõsõst vällä.
Tuu oll’ parajalõ sääne aig, ku kõik mõtliva egäsugutsit ull’uisi vällä, küssevä veidü rahha ja teivä ull’usõ är.
Mõtli viil, et kui noid kannu püüdäs, juuskmisõ vai lindamisõ päält. Maainemisel om tõnõkõrd iks vaia kanna kinni püüdä ja ega tuu kerge asi ei olõ.
Tuu, et mille näid kuuritsas kutsutas, minnu sukugi mõtlõma es panõ. Ma mõtli, et vast omma püüdjä koskilt Vinne piiri veerest, Obinitsast vai Meremäelt ja kuuridsa omma iks põnõvamba ku hariligu kana. Õdaguidsin uudissin kuulsõ, et kuuritsit püütäs Viitinä järve pääl.
Ma olõ Undrusõ veskijärve veeren üles kasunu. Vesi juusksõ piaaigu õt sängü alt läbi. Ma mõtli, et tiiä kõkkõ, midä järven vai järve veeren tetä saat. Egäl as’al oll’ sääl iks uma kotus.
Vii all ellivä kala ja vii pääl pardsi, kunna kävevä siiä-sinnä. A kana järve pääl!
Mõtli, et vaesõ kana, tuu om külh väega hirmsa, ku kannu sunnitas vii kotsil lindama. Om iks inemiisil aru pään! Kiäki piäsi tuu as’a är kiildmä.
Edimäne kahtlõminõ tull’ viil jupi ao peräst, ku peräle jõudsõ, et Viitinä kandin piäsi kana iks kana olõma. Mille näid sääl kah kuuritsas kutsutas?
Miis olõs naaru kätte piaaigu är koolnu, ku mu kanapüüdmise juttu kuulsõ. Nii pall’u sis järve veeren kasumisõst ja kuuridsapüügist.
Tulviste Hele Kuudsilt
| | | | Eesti Imä om illos | | | Näi telekast Eesti Imä kujjo. Olõki es jälle, illos oll’.
Tuu Tal’na jurn (vabahussõa võidusammas – UL) või õkvalt lakja är sata, a kah’o olõ õi suur, ku õks kõrralik aid ümbre om, et kiäki vika saa õi. Rõugõn või kah paraati pitä ja kujo mano häitsmit vitä.
Vabahussõan võidõlnu olliva jo kah imäst sündünü kõik.
Ilvesse Aapo Räpinält
| | | | Latsõ-iä mälestüse hainaaost | | | Ku ma latsõn vahel hainaaigu tädi puul olli, miildü tädile meid, latsi, säändse värsiga herätä: «Kas ti saati jo üles, päiv joba põrsanüssängün!». Mullõ tekk’ tuu päävänõsõngu korgus nall’a. Ku mi rõngutimi ja pruukosti võetus saimi, oll’ päiv joba poolõn taivan.
Hummugusöögis oll’ suvõl hainaaigu inämbältjaolt leib, soolasilk, piim ja hapupiim. Leevä pääle tõmmati võidu vai suidsupekki. Lämmä söögi tegemise pääle hainaaigu aiga es raisada.
Meile, latsilõ, anti parra toki kätte ja saadõti hainakaari lakja lüümä. Õdagu tull’ hain rihaga kokku riibu ja rukka panda. Järgmädsel hummukul pääle kastõ minekit laotõdi üü ruan olnu hain lakja.
Keskpääval tull’ alusta haina kaarutamisõga. Haina kaarutõdi päävä joosul paar kõrda.
Kaarutamisõga kääneti hainalõ tõnõ puul, et hain parõmbalõ kuionu. Kõik hainategu sõltu ilmast. Ku põud oll’ ku raud, sis hääl juhul kolmandal pääval sai haina joba kodu küüni viiä.
Kuurma tegemine ja küünin haina sõkminõ oll’ iks mi, latsi, tüü.
Orgla Lea Rõugõ küle alt
| | |
|
|
|
