| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Raudvasara Valdur: sepp ma olõ-i, a palanu ravva lõhn om hingele hää | | |
| | | | | | Raudvasara Valdur uman kodovärehtin latsõlatsõ Ekke-Jaaniga | | | | |
Ku vabahusvõitlõja ja aoluulanõ Raudvasara Valdur (70) 43 aasta iist vangilaagrist vällä sai, sis tsusas’ tä kodotalo mulda väiku tammõpuukõsõ. Tuu om jõudnu Kütioro korgõ perve pääl suurõs ja võimsas puus kassu. Niisama võimsa om olnu põlidsõ Võromaa mehe võitlus vaba Eesti iist. Niikavva, ku tä hinnäst mäletäs.
Kavva omma ti edevanõmba elänü Kütioron Noodaskülän?
Väega kavva. Kunagi oll’ seo peris suur talo, a vanaesä Mihkli jagasi taa kolmõ vele vaihõl är: mu talo om Hinda-Kusta, tõsõ omma Hinda-Piitre ja Hinda-Jaani. Külä nimi Nuudaskülä tulõ tuust, et küläl oll’ uma nuut ja kõik olli nooda osanigu.
Mu vanaesä vanaesä oll’ olnu Vahtsõliina kerigumõisa sepp, vast timä eläsi iks sääl lähkümbäh. Timä oll’ pandnu Vahtsõliina kerigu torni tuu kikka, mis sääl täämbädseni om.
Üte tõõsõ jutu perrä um tä tuu kikka kogoni esi valanu.
Sis oll’ õkvalt tuu nimmi võtminõ kah. Keriguopõtaja Masing oll’ sis ütelnü, võtku-i sa joht saksa nimme, võta seo tüüriist hindäle perekunnanimes, millega sa hindäle ja hindä perrele leibä olõt tiinnü!
Vanaesä oll’ ka viil sepp ja esäl oll’ tuu kah hingeh: tahtsõ ravvatreialis minnä. Tädimiis oll’ Peterburih, läts’ sinnä, et Putilovi relvavabrikuh tüüle naada. A oll’ aasta 1915 ja tull’ Lasva vallast kuri käsk tagasi tulla: tä oll’ sõaväe kutsõalonõ. Mul hindäl olõ-i praktiliidsi asjo pääle huvvi egä andi, a palanu ravva lõhn om mullõ nii hää – hingele.
Nuurus oll’ teil peris pingõlinõ, juhtsõti aastit nõvvokogo-vastalist salaütistüst, minkperäst teid vangilaagrihe saadõti.
Ma kunagi es usu, et ma nii vanas elä. Mõtli, et kül määnegi asi sääl ette tulõ. Nigu väega es tahaki kavva ellä, nüüt olõ rohkõmb tahtma naanu! (muhelõs)
Kost tull’ jõud hindäle kimmäs jäiä?
Nigu naksi meelemõistusõga joba tähele pandma, nii sai tiidä, et uno ja ristiesä omma sõah, tuuperäst et mi maal hullõ tempõ tennü vinläse tagasi ei tulõsi. Sugulasõ käve puhkusõl sõast, ma olli sis nelä-aastanõ. Ristiesä kinkse mullõ sinimustvalgõ lipu ja ütel’: «Ma tiiä, sa olõt eesti miis, võta seo Eesti lipp ja hoia sedä alati!»
Julgõolõkuh ülekullõmisõ aigu (1961 – UL) KGB major Trempi, Vinnemaa eestläne, küsse, et: nu, mis ajast saadik teil on natsionalistlik maailmavaade? Ma ütli, et 24. veebruarist 1943.
Kõnõli tälle – ümärik väikene mehekene, pall’a kiilaspääga – tuu jutu är. Trempi ütel’ tuu pääle: «Nu, ma saan aru kjull, teil elu vist pidigi nii minema...» (Raudvassar naard pikält ja võidukalt).
Lipp siski läts’ kaoma, ma arva, et imä häöt’ tuu är: peläs’ läbiotsmist. Edimäst kõrd jäimi jo vahelõ, ku ollimi Loosi kooli neländäh klassih vast. Meil oll’ salaorganisatsioon Kolm Lõvi, hulk relvi. Uutsõmi, et kuna sõda tulõ, sis teemi mässü. Hädä tull’ sis, ku kooli man paugutimi, üle koolidirektri pää lassõmi. Mi juht, vanaesä Jaani tütrepoig Heldur tetti süüdläses, a timä imä möi lehmä är ja lehmäraha iist ostsõ poja vabas. Meid tõisi õigõlõ es ähvärdädäki. Edimäne põlvkund KGB ja NKVD mehhi olli esi sändse pätikese ja mi jätsemi tundõ, et mäss oll’ nigu koolidirektri ja oppajidõ vasta: nä väega sundsõ meid opma!
A saiti esi ütisüse juhis ja läts’ viil hulk aigu, inne ku teid kinni võeti?
Loosi kooli lõpõtimi är 1955. Kolm Lõvi käve aig-aolt kuuh edesi. Mõni tsilku är: Meldre Tõnu läts’ ülikuuli arstitiidüst opma ja ütel’: «Olõ-i mõtõt inämb, elol olõ-i väega vika, tsukrut om joba olõmah.» No ku tsukru om tähtsämb, kurrat, ku muu?! A naksi noorõmba mu ümbre tulõma. Noidõga sattõmigi vaihõlõ. Vaihõlõ tõmmas’ meid Heino: iseloom oll’ täl nõrk, nigu pall’odõl liinapoissõl. (Tuust salaütisüsest ja Valduri kinnivõtmisõst saa lukõ timä eloluust raamatun «Eesti rahva elulood II» 2000 – UL)
Kas olõti Heinolõ andis andnu?
Jah, olkugi, et ma tuud ütelnü ei olõ.
Miä om meelen vangilaagrist?
1961 oll’ aasta, ku taheti likvidiiri nõvvokogo-vastalist liikmist üle terve ilma: Berliini müür tetti tuul aastagal, Ukraina legendaarnõ juht Simeon Bandera tapõti ja eestläisi üts juht Luitsalu Aksel aeti auto ala.
Laagrih oll’ tõõlinõ elo-ülikuul ja suur karastus. Vainlanõ oll’ meil egä päiv silmi iih. Hariliguh eloh tekkü pall’odõl illusiooni, esiki keriguopõtajil. Kae, hää inemine ei suta haarda kurjust timä mõõtmatusõh.
Kats suurt maailma-aoluulist juhtumist olli mu laagriaigo. Üts oll’ Kennedy tapminõ. Tõnõ oll’, ku Hruštšov maaha võeti. Sis äkki valvja muutu maru lahkõs. Piaaigu nii, et härrätedi joba. Tõõsõl pääväl es aeta inämb kedägi tüühü, süük läts’ hääs. A kolmandal oll’ joba kurja hellü kuulda: anti teedä, et määnestki muutumist ei tulõ, seltsimiis Brežnev jakkas leninlikku poliitikat ja riigivastalidsõ jäävä riigivastaliidsis.
Ku vällä tulliti, miä sis sai?
Mõtli, et proovi ülikoolih kipõn vaimu närri. Saigi 1968 kaugõppõlõ. Päält tuud olli katõsa aastat Loosi koolih oppaja. Opilaisilõ iks kõnõli, kuis as’a omma, kunagi es tulõ tuust hätä.
Harilikku inemist es tasu pelädä. Iks noid, kellel määnegi läbisaaminõ võimuga. Üts näist, koolidirektri, kaivas’ mu pääle ja ma pidi är kolima. Lätsi sis Antsla kuuli, a sääl kah es lasta olla ja keväjä lätsi är tulõtõrjõhe tüüle.
Kuna ti jaos esisaivusõ-pall viirdümä naas’?
Mullõ oll’ kõgõ suurõmbas elämüses 21. oktoobri 1987 Võrol. Saarõ Aini kõrraldõt meeleavaldus, mis võtsõ eräkõrralidsõ mõõtmõ. Valitsus es usu, et paarisaa pikähiusõlidsõ vai kiilaka asõmõl tulõ vällä 5000 võrolast. Sääl näi ma edimäst kõrda sinimustvalgõt lippu vabalt lehvimäh.
Ma olli tuukõrd Antsla bussih ja buss es päse kuigi Võrolt vällä. Ma olli tegeligult paossih ja Võrol käve kah nii inkognito, naanõ oll’ joba üle kullõldu. Ku lippu näi, saisõ bussih pistü ja võtsõ mütsü pääst. Üts nuur naistõrahvas rüükse: mis siin sünnib? Ma ütli: revolution to france, madam!
Saati Võro liina teenetemärgi, 2008. saiti kõgõ edimädse Võro maakunna vapimärgi. Kas sääne meelenpidämine om teile tähtsä?
Tuu oll’ üllätüs, tuud nigu es ooda... Mineväaasta oll’ kandidaat ütistümiis Suiste, ma mõtli, et lätt iks sinnäkanti kohegi. Eks taa hää tunnõ iks om.
Vabahussõa võidusammas Tal’nan – midä tuu ti jaos tähendäs?
Hää tunnõ oll’, ku ütskõrd ummõhtõ sai valmis. Vallategemine oll’ väega illos. A nüüt iks jandi ei lõpõ tuu ümbre iks ärä. Tuu oll’ joba pettümüs, et vabahusõ üleriigiline sümbol anti vällämaalaisilõ tetä! Et taa pidi mändsestki klaasist ja portsõlanist olõma – no milleperäst?
Olõti ütelnü, et Eesti krooni tulõmisõ aigu oll’ uhkõ tunnõ, et olõti esisaisva riigi kodanik, uma raha karmanin. Mis tunnõ om nüüt, ku tiiäti, et poolõ aasta peräst kõlisõs karmanin euroraha?
Väega halv tunnõ, no nii halv, et ei mõistaki kuigi inämb. Kõik omma otsidu vabandusõ, esiki pääministri Ansipi uma: «kroon on kahtlõmata ilusam, aga investeeringuid ei võimalda.» Kas mi elämi sis mändsegi rahvusvaihõlidsõ kapitali huvidõn vai?
Kas Eesti om vaba?
Vaba om tä kimmähe, a kas Eesti om riik, om küsümüs. Politsei ja kohus võinu kimmämbägi olla, a Eesti kaotas är uma riigi tunnismärke.
Midä piässi latsilõ kõnõlõma vai midä näidega tegemä, et nä umast esämaast piässi?
Kaitsõliit ja tõsõ võissi mõtõlda rohkõmb rahvusligulõ, veidemb riigi julgõolõkilõ.
Nuursugu võissi rohkõmb organiseeritü olla. Kuul om väega alla käünü, tulõ asõainõ löüdä, mis nuurust kasvatas. Kultuurtaimõlõ om huult vaia, nõgõsõ ja ohtja kasusõ ilma, surõtasõ tõsõ vällä.
Põlinõ võrokõnõ, määne om kõgõ ilosamb võrokiilne sõna?
Illos om mu jaos olnu sõna, midä Võromaal mitund muudu vällä üldäs: \'õdag\', \'õdang\' vai \'õdak\'. Siin üteldäs \'õdag\'. Olõmi Vahtsõliina ja Rõugõ kihlkunna piiri pääl ja mõnõ sõna läävä segi: üteldäs nii \'hopõn\' ku \'hobõnõ\', nii \'kartol\' ku \'kardokas\'. Haruldanõ mi sõna om \'parhilla\'.
Küsse Harju Ülle
| | |
|
|
|
