Nummõr' 208
Piimakuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põlva rahvas: uma söögikraam om hää
  • Uudissõ
     
  • Otsitas umakiilset jalgpallihümni
  •  
  • Haanin opati sannan lihha suidsutama
  • Märgotus
     
  • Tamra Kait: võrokiilne lugu tulõ sis, ku midägi süäme pääl om
  •  
  • Laursoni Piitre: mu uma puu kasus sõsara moro pääl
  • Elo
     
  • Evari edimäne haabjas
  •  
  • Pudropaa-imänd kiit putro lahkõ käega
  • Juhtkiri: Uma süük om tuu kõgõ parõmb!
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
     
    Mu suidsusanna
     
    Õigõ latsõn kävemi sõsara, vele ja imäga Kruutusõ mõisa sannan. Tuu oll’ suurõ ahoga ja küteti kats päivä. Sis oll’ puulpäiv jaotõt kattõ jakko: inne lätsi sanna mehe ja sis naasõ. Üts vanamiis istsõ sääl hummogust õdaguni – lämmi jo!

    Ku väikene neiokõnõ olli ja koolisõpru poolõ sai mintüs, sis edimäne suidsusannaga kotus oll’ Erästvere järve veeren sepä Ludvi, priinimega Asi man.

    Ma õkva pelksi ja hää meelega es tahtnu sääl olla. Nüüt tiiä, et tuu sann om eelmidse aastagasaa algusõn pistü pant, sääl hoiõti toorõst lihha ja suidsutõdi ekä eläjät.

    Noh ja nüüt om nii, et ku reisutsiht sinnäkanti vii, olõmi sepä tütre Maie man kostilidsõ ja sannalisõ. Kütmä piät üts ja ainumanõ ja tuu om nigu ärisalahus. A Maie om ehtsä sannanaanõ.

    Ku mi sanna oodami, sis toomi pilli järve viirde ja hõiskami vanno ja vahtsit laulõ! Ja sinnä lava pääle mahumi mitmõkõistõ ja segäsummaga, iks kargami vette ja joosõmi sanna tagasi.

    Tiiä, et sääl sannan om käünü pall’o vällämaalaisi, Prantsusõst ja Norrast ja kost viil! Vanal aol olnu näil keldritäüs hapatõdut kõomahla. Nüüt iks muudsamba keelekastõ. Minevä aasta oll’ tuu sanna pilt ka aokirän Meie Pere. Maie latsõlats sääl toimõndaja.

    Järgmäne sann om Põlva kandin Aarna külän. Tuu sannaga om meelen, et sääl oll’ väega tragi vanapernaanõ Liide, kes kattõ tütärd niikavva kasvat’, ku miis vangilaagrin oll’. (Elämine om õkva Kõivu Madisõ kodokandin).

    Ütskõrd ku miis oll’ är viid, löüdse Liide sanna kõrvalt risu alt mitu pudõlit kangõt kraami. Sis tull’ miilde, et miis oll’ tohtõrdamisõs (ja ka valuutas) han’sat tennü. Ja Liide sai tuu han’saga mitu asja aetus. Sannan hoiõti ka tapõtuid eläjit, sinnä kärbläse es tulõ.

    Päält 30 aasta tagasi tull’ sääl sannan noorõl perrel üts hainakuu juubõl pitä! Mõtõldi, et keskpäävä aol ja kodomuro pääl. Rahvast tull’ egäst ilmakaarõst. A nakas’ kõvva sadama, laotõdi sis pido huunit piten lakja.

    Vanal Liidel oll’ väega viländ joba! Kõik tuu kari lassõ pallidõ jalguga ümbre. Sis mõtõl’ tõpratohtrist Priidu, et kütäsi õigõ sanna! Läts’ Liide käest lupa küsümä. Liide ütel’: «Või poig, sa palotat taa sanna maaha!» Priidu vasta, et inne käümi sannan, sis palas jah vast är.

    Anti sis tuld ja juudi kodoõlut ja matsutõdi vardalihha. Ku kikas vahtsõt päivä kuulut’, löüdsevä naasõ, et sanna man om kõik väega vakka. Sääl oll’ armee mustõ juudit. Ei saa täämbädseni arvo, kuimuudu nä nii mustas saiva!

    Sis mi pandsõmi suurõ tuubri maapliidi pääle ja naksimi kesk murro miihi tahmast puhtas küürmä!

    Liidel oll’ hää miil, et sann maaha palotamalda jäi. Ja meil hää naarda! Nüüt omma nuu noorõ kõik ligi ja üle 70.

    Raudkatsi Ene, võrokõnõ Kurõmaalt

     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!