| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Suur uudishimo | | | | Tammõ Aili | | | | Ummõtõgi om suvi käen. Üüse om väega vihma sadanu, moro om peris muanõ. Hummogudsõ toimõndamisõ omma kõrran, nüüt või aolehti otsma minnä.
Täämbä lää rattaga, saa rutõmb är käütüs. Postkastini om kotost tükk maad.
Poolõ tii pääl postkastini juusk uja tii alt läbi. Sõida kõva huuga ja näe, et tan uja veeren sais määnegi auto, omma mõnõ inemise kah. Vesi om täämba väega muanõ, a paar latskõist omma peris vii seen ja otsva säält midägi.
Ma ei saa pidämä, viroda edesi, a mullõ tunnus, et autol olõs nigu vinne numbri olnu. Võta sõs posti är, a hing ei anna rahhu. Vaia olõsi kuigi teedä saia, mis kurat säält ujast otsitas. Ja viil täämbä, puha muavesi. Taa uja om siin olnu tuust aost, ku hinnäst mäletä.
Mul tulõ plaan: aja jalgratast käekõrval, sõs saa kaia ja küssu, midä ja mis asja nä ajava. Lähembält tunnus, et iks om külh vinne numbrimärgiga auto, no asi klatt, tulõ küssü vinne keelen: «Sto võ stes išite?» (midä ti siin otsiti?)
Tükk aigu om vaikus, kõik viis nuurt inemist tunnistasõ minno nigu tulnukat. Nii, nüüt läts’ vist midägi võlssi. Paistus, et es saava arvu, mis ma küsse. Tsipa ao peräst tulõ näide suust: «Spiik juu ingliš?» Oi sa kurivaim, mis ingliš, ma ei olõ üttegi tunni inglüse kiilt opnu (ja mullõ taa kiil ei miildügi)!
«No-no» ütli kipõstõ vasta, kuigi nii vist iks taa ei olõ. Ma olõ filmest kuulnu, et üteldäs «nõu». Suurõ hiitümisega ei tulõ tuud inämb miildegi. Nüüt lätt asi mu jaos joba täbäräs. A ega ei kõlba inämb uurmist poolõlõ kah jättä.
Noorõ taipasõ, et seo külämuur ei saa taast keelest arvo. Kaesõ tükk aigu ütstõsõlõ otsa ja sõs tulõ: «Sprechen Sie deutsch?» (kõnõlõti saksa kiilt?)
Ai taivas, saksa kiilt! Muidoki kõnõlõ tuud, sai koolin aastit opitus. Nüüt piässi as’ast asja saama. Õkva häräl sarvist kinni ja küsümä: «Kleine Wasser (väiku vesi), mis ti säält otsiti?»
Läts’ jälki vussi, ei mäletä inämb saksa kiilt kah! No mis nüüt külh saa, ei tiiä, mis keelen nä viil võiva minoga kõnõlda, viimäte kunnasüüjide keelen! Pidi ma kül nii uudishimolik olõma. Kihotanu müüdä, olõs jo koton aolehti lugõnu. Ma olõ kõkkõ pruuvnu, eski võro kiilt, ei saava arvo. Sõs kae, et üts nuurmiis lätt väega kimmä sammuga auto poolõ, ots midägi säält ja tulõ sõs mu mano. And mullõ üte suurõ paprõ kätte. Sääl om selgen eesti keelen: Hollandi üliopilasõ tegevä vii-uuringit Kagu-Eestin ja näil piät laskma pruuvõ võtta säält kost nä esi tarviligus pidävä. Ku midägi ütlemist om, sis tulõ Eesti maaülikooli määndsegi (nimme ei mäletä) oppaja jutulõ minnä.
Nüüt nakas mul kül kipõ! Ütle: «Bitte entschuldigen!» (Andkõ andis). Kae, kuis ruttu ratta pääle saa ja tulõma. Perän om aigu mõtõlda, et ku iks kiili ei mõista, hoia mokk maan. A tõsõst külest om jälki hää kah, ma sai teedä, mis nä säält väikust ujast otsva.
| | |
| Linnugiplahvatus mu hindä tarõh | | | Tarto Lõunakeskusõst sai ostõtus hindäle elektroonilinõ mängulinnuk.
Kotoh panni uma vahtsõ linnugi kokko. Sis oll’ vaia tä laatma panda ja toda ma ka tei. Lätsi rahuhmeeleh tõistõ tarrõ.
Tükükese ao peräst kuulsõ säält tarõst plahvatust. No mis sääl juhtu? Joosi kaema ni midä ma näi? Tarõ tossu täüs, põrmandu pääl egäl puul lajah linnugijupi!
Mul sai hää miil, et minno hinnäst plahvatusõ aigu linnugi man es olõ, äkki olõs mõni jupp viil mullõ plahvatusõjõuga midägi vika tennü. Ku kärssämine läbi nakas’ saama, uursõ linnugi moodorit. Tuu oll’ jupõs linnanu, mõnõ tükü kogoni hüdses palanu.
Egäs midägi, veimi linnugijupi puuti tagasi. Sääl üteldi, et tuu plahvatus juhtu ülelaatmisõ peräst.
Hää vabandus muidoki, a kost ma pidi toda inne tiidmä? Ei olõ jo ilmahki mobla egä ka digika aku ni muu säändse as’a laatmisõ aigu plahvatanu. Hää viil, et niigi läts’.
Suurõ Steven-Martin Vilustõ koolist
| | |
| Vanasõna vanasõna vasta | | | Tal’na naanõ oll’ vanal Võromaal sõprul külän.
Üteh peeti plaani kohegi mõtsa matkama minnä. Naanõ käve pääle, a sõbra väega es viisi.
Üts sõbõr mõtõl’ mõtsaminekist viguriga vällä vingõrda ja käändse vanasõna tõistpite: «Viskami täämbädse toimõndusõ hummõnidsõ varna!»
A Tal’na naanõ oll’ pääliina elost väsünü ja tahtsõ iks mõtsan kosutust saia.
Tä põrot’ laisalõ sõbralõ vasta õigõt vanasõnna appi võttõn: «Täämbäidsi toimõnduisi ei saa hummõnidsõ varna visada, sääl varnan omma joba hamba!»
Pedästiku Piitre
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | | Laulupido paprõ pääl | | | Seo lugu juhtu sis, ku Antslan oll’ viil aolehetoimõndus. Trükükoda oll’ Valgan, pildi sai trükmiskõlbuligus Tarton.
Aoleht nimega Kolhoosi Elu tull’ varra valmis tetä, ku tahtsõt veidükesegi kipõmbalt midägi ilmuta. Nii oll’ ka laulupido lehekülega. Toimõndusõ kavvalpää käve aigsalõ pruuvõ kaeman, ai lauljidõ ni tandsjidõga juttu, es unõhta ülembitki. Lugõjalõ pidi jäämä arvosaaminõ, et tuu matõrjaal om õkva-prõlla pidoplatsi pääl valmis tett.
Nuu inemise toimõndusõst, kiä trükmist kõrraldi, sõidi rongiga ette valmis tettüide juttõ ja piltega Valka. Säält trükükuast võeti viil kõnõ Antslahe, küsüti, kuis ilm om. Ilm oll’ hää, päiv paistu. Trükümassin läts’ käümä ja leht trükiti är.
A ku toimõndusõ mehe lehepakkõga Antslan rongist maaha tulli, es usu nä ummi silmi. Liinast olõs ku sõda üle käünü. Ei tiiä kost tulnu vihmapilv oll’ puistanu vihma ja räüssä, marutuul murdnu puid. Pidoplatsi pääl lainõti suurõ viilumbi. Viimädse minodi pääl tougati laulupido nädäli jago edesi.
Ku aolehe Kolhoosi Elu tuukõrdnõ toimõndaja Paaveri Mango taad juttu kõnõl’, ohas’ tä süämest: «Ja tsirgukõsõlõ sai viil laulgi nokka tsusatus!» Tuu lausõga mõtõl’ tä laulupido kommisjoni esimehe Zirgu Aksliga tettüt intervjuud.
| | |
|
|
|
