| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Tamra Kait: võrokiilne lugu tulõ sis, ku midägi süäme pääl om |
| | | | | | Tamra Kait istus Tamula paadisilla pääl, sälä takan järve perve pääl istus kivist tohtriherrä. | | | | |
Laulumiis, Pindi külä Tammiku talo peremiis Tamra Kait (48) om valmis saanu uma tõsõ lauluplaadi ja katõ plaadi laulõ noodiraamadu. Et tohtri käsk Kaidul seo suvi umma hellü hoita, sis piät laulumehe avvustaja vahtsõ plaadi tutvastegemise kontsõrdilõ minekiga sügüseni uutma.
Sul om vahtsõnõ lauluplaat välän?
Jah, vast üts kuu joba. Ma ei olõ tuuga meediäkärrä viil tennü, edimäne suurõmb kontsõrt tulõ sügüse, novembrin, nigu ka edimädse plaadiga oll’.
Midä sa seo vahtsõ plaadi kotsilõ ütlet?
Seo plaat om nigu rõhutõdult uman aon kinni. Latsõpõlvõ, nuurusao muusikalinõ maitsõ, mis sis oll’.
Muusika om sääne, millest mi sis himoga häädmiilt tundsõmi, mis mi jaos tähtsä oll’ tuul aol.
Ma ei olõ häbenenü säänest lihtsät biiti sääl. Paar-kolm luku om säänest.
Mu osas peetäs säänest klavõriga mõtõlust, tuud om ka olõman.
Seo plaadi pääl om õnnõ üts võrokiilne lugu, a sa olõt jo põlinõ Võromaa miis, kas võrokõsõ võiva su käest viil võrokeelitsit laulõ uuta?
Ku om juhus. Ku midägi süämehe tulõ ja tahat vällä üteldä. Võrokiilne lugu mu edimädse plaadi pääl tull’ tuust, et sai Ameerikan kokko uma naabrinaasõ Aaraga. Tigasoo oll’ näiopõlvõn, sis Kubbo. Tuu oll’ joba kümme aastat tagasi (Kubbo Aara kuuli 10.03.2010 – UL) Mu esä sis viil eläsi ja oll’ kõnõlnu juttõ tuust, kuis Aara läts’, et saksa ohvitsiir tull’ viil perrä. Esä sis nal’aga poolõs ütel’, et no küsü perrä, kas timäst om midägi teedä. Ma küssegi Portlandin uma kortõripernaasõ käest, et sis om küsütü ja ei piä esäle võlssma. Pernaanõ ütel’, et mis mi sis ei tiiä, saman tä eläs, helistämi! Ja sis oll’ mul tõnõ Ameerika-nätäl teedä...
Tuu kokkosaaminõ ja Ameerikan võro keele kõnõlõminõ oll’ üts suur ime. Inemine kõnõl’ nigu kulda: sääl tä es olõ sutnu umma kiilt tsurki ja midägi mano võtta. Sis sündügi mul lugu «Päiv lännü».
Seo plaadi pääl om sis tuu Adsoni lugu, tuu mullõ miildü. Tuu puiõ asi («Varjuliste puie all» – UL). Puu omma vanõmba ku mi ja tuu om Adsonil iks väega ilostõ sääl kirotõt.
Üts lugu telliti Võrolõ. Ma tei luu, Kõrvitsa Tõnis tekk’ sääde. Põhi om seen, kaitsõväeorkestri om joba linti võet. Võrol om vaia kuur linti võtta ja ma sis laula ja sis pandas taa kõik kokko. Tuu om «Vii veeren»:lihtsä asi, paarkümmend salmi. Võro järvest, a üttegi kõrda ei kuulõ sääl nimme Võro!
Ma looda, et Rumvolt (savikunstnik Rumvolti Aivar – UL) avitas mul naid sõnno viil üle kobista. Lasõ uma naivistligu sõnakõsõ täl läbi lukõ. Tä oll’ mul edimädse plaadi man ka nõvvuandja. Istut kuun ja täl iks plahvatas.
Nuutõ mano sai kirja, et taa Võro lugu om «hümn suurõlõ liinalõ» – võrokõisil piät iks väiku kiiks olõma as’a man! Ja mu jaos omgi taa liin suur.
Sa annit ka ummi laulõ noodiraamadu vällä?
Jah, 31 luku, katõ plaadi matõrjal. Nii häste ku sutsõmi, pandsõmi kirja. Katõ pääle lelläga, kes eläs Villändin (muusiga- ja kultuurijuht Tamra Kalle – UL). Tä om eloaig tuud tüüd tennü, a ütel’, et mu laulõ om rassõ kirja panda: mul om inne lugu pään ja mängi toda, sis viil nakka kirja pandma.
Tuu om nigu vanastõ oll’ «Laulge kaasa!» Tuu oll’ pall’odõlõ opiraamatus. Mullõ kah! Säält naksit pusima noid akordõ. Mäletä, kuis klassivelega opsõmi säält laulu «Sinule kullast südant»!
Selle teigi raamadu, et iks küsüti, et kas tollõ vai tollõ laulu nuutõ saasi. Ma iks saatsõ postiga. Nüüt ütle, et ostkõ raamat, sääl om kõik kirän!
Küsse Harju Ülle
| | |
| Tamra Kaidu lugu «Vii veeren» laultas linti koori ja orkestriga | | | | | | Eesti Kaitseväe orkestri päädirigent Saani Piitre: | | | | | «Kaidul sai Võro liina jaos lugu «Vii veeren» tettüs, mineväaasta liina sünnüpääväl ja rannapromenaadi vallategemisel kanti tuu ette kah.
Mi umalt puult teimi luu põh’a valmis. Orkestri mängse seo stuudion sisse. Kait kullõs luu ja laulusõna viil üle, sis saa tuu kooriga sisse laulda. Ma väega looda, et Hilaro kuur saa tuud tetä.
Kingimi seo luu Võro liinalõ kas seos vai tulõvadsõs sünnüpääväs, nii kuis valmis jõvvami.
«Vii veeren» passis häste Võro liina laulus: lugu om illos, süämlik. Olõ-i kuigimuudu paatoslik. Lihtsä lugu tuust, kuis inemisel om hää vii veeren ellä ja kuis tä joba latsõpõlvõn sääl vii viirt pite kõndsõ.»
| | | | |
|
|
|
