| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | | | | Margna Epp Taivaskuan Uma Pido tulõhoitjilõ putro kiitmän. | | | | |
Sääl, kon tulõ pääl podisõs suur pudropada, või suurmaputro segämän ja maitsman nätä kunstnikku Margna Eppu (45). Kanepi valla Kaagri külä Hino talo pernaasõ hää ja maitsva pudrotegemise oppus om lihtsä: «Tohe-i millegagi koonõrda!»
«Ei tohe liha ja sibulaga koonõrda, põrknast võit panda, soolasiini (ku om), tsipakõsõ kaali, kardokat ja sis muidoki lõuna-eesti tangu, mitte määnestki muud!» seletäs Epp. «Ütesõnaga – putru piät tegemä lahkõ käega!»
Ku pall’o inemiisi paatävvest pudrost söönüs saa, olõ-i Epp kokko rehkendänü. «Paatäüs putro om nii hää asi, et tuust jakkus egä kõrd kõigilõ!»
Ku Epp Taivaskuan Uma Pido tulõhoitjidõ jaos suurmaputro kiitse, küsse üts inemine, et kas tä tege kõikaig niimuudu koton süvvä? Epp pidi tunnistama, et tuu nii ei olõ. «Inemine iks tulõ pääl suurõ paaga süvvä ei tii, ku olõ-i õkvalt suurt hulka inemiisi küllä tulõman.»
Tuuperäst om tulõ pääl keedet pudõr kõigi inemiisi jaos esieräline asi. Maik om kah hoobis tõnõ ku hariligul pudrol ja tulõtas pall’odõlõ miilde midägi latsõ-iäst, ku om kongi säänestmuudu süvvä tettü.
Epp kõnõlõs, et pudrokiitmine om tälle puulkogõmada külge jäänü. «Ma jo tiid ku suur kokk ja pernaanõ ei olõki, a tuu om kuigi pasnu vanaperätside ettevõtmiisi mano nigu ka maa seen mulgun lamba küdsämine,» seletäs tä. «Ku om hulga rahvast kuun, sis satas kuigi esihindäst vällä, et ma nakka kõrraga sändses pernaasõs!» Ja inemise tundva hinnäst Epu pudropaa man kodotsõlt, küsüse, midä om sisse pantu, mekvä ja kitvä.
A kunagi oll’ Epp Tarto liina tütrik, kiä tiiä es midägi ei vanaperätsest söögitegemisest ega ka vana Võromaa kultuurist.
Kunstikooli lõpõtanu Epp trehväs’ tuu kõgõ sisse 20 aastaga iist, ku läts’ uma tuudaigsõ mehe härgütämise pääle Karulahe elämä – tallo, kon olõ-s aasta aigu eeletritki.
«Hüpsi pää iin vette, tiiä es maaharimisõst ega eläjäpidämisest midägi,» tunnistas Epp. «A tsia ja eski lehm sai võetus! Hobõsõga sai käütüs kolm kilomiitret autupuuti... Takastperrä kaiõn oll’ tuu kõik väega romantilinõ, a väega kerge tuu elo muidoki es olõ.»
Karulan kasvi tälle nigu esihindäst külge maausulinõ ilmakaeminõ. Võro keele om tä kah är opnu, a egäl puul iks kõnõlda ei julgu – äkki lätt iks midägi võlssi. «A ku haanimiihiga püürüspäivä piämi, sis tulõ külh võro kiil nigu esihindäst,» seletäs Epp.
Kunstnik Epp papõrd vai lõuõndit väega ei pruugi, pilte maal tä päämidselt vanno puujuppõ pääle. Kõgõpäält pruuksõ tä är kõik, miä uma kodotalo ümbre löüdse. Parhillatsõs om tuu kraam otsa saanu ja puukraami toova külälise, kedä käü hulga.
Epp maal päämidselt regilaulõ vai perimüsega köüdetüid pilte. Tä om peris rahul hindä tettü Uma Meki logoga ja om mitu aastat ka Võro folklooripido kujondust tennü.
Epu puuplankõ pääle maalitust «Haanimaa legendist» sai tuulõ tsiibu sisse egä-aastanõ koolilatsi legendilugõmisõ ja tuu perrä joonistamisõ päiv. «Nii üllätäv ku tuu ka ei olõ, a muistnõ värk jõud latsilõ väega häste peräle. Seo kotussõ pääl müts maaha Haani kooli direktri ja kõgõ tuu seltskunna iin, kiä seo as’a kõrraldamisõ ette võtsõ!» kitt Epp.
Et Epp om teküs naistõrahvas, sis om täl viil hulga tegemiisi päält kunstnigus olõmisõ ja pudrokiitmise. Tä tege savvusanna-raamatut, kõrraldas Kanepin raamaduküllä ja jaga rahha Eesti kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupin. Kiä rahha saa, tuud otsustas grupp muidoki ütitselt, a Epulõ omma kõgõ inämb meele perrä nuuri ettevõtmisõ, raamatidõ ja etendüisi tegemine. «Vallapido saat ka tõistmuudu är pitä ku kultuurkapitaali rahaga,» arvas tä.
Et Epp taha-i kimmä kotussõ pääl tüül kävvü, sis om timä väiku unistus tuu, et saanu uman talon sisse säädi luudus-oppusõ opitarõ. Luudusõ ja vanaperädse eloviie tundmisõ laagrit tä joba kõrraldas ja tege tuud lämmä süämega.
| | |
|
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/2047.jpg&h=617&w=401","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=401,height=617"))
