| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
Ku lehekuu nädäli puhkust võtat, lavva takast istmast vällä päset ja viil latsõpõlvõkodu (Eestimaa kõgõ lõunapuulsõmba nuka lähkül) minnä saat, sis om hirmsadõ vedänü. Ja ku sis juhtus, et ilm ka lämmäs lätt, sis olõs nigu lotopilediga miljoni saanu.
Oltu edimädse päävä omma viil likõ- ja pümmevõitu. A mõnõ päävä peräst nakkas kevväi veitsiviisi joudu koguma. Tsirgu võtva kah kimmämbä helü üles ja ei kullõ ütstõist mitte üts põrm. Nigu mõnõl sünnüpääväl, kon edimält ainult väidse ja kahvli kõlinat kuulda om, a perän edimäst pitsi kõik kõrraga kõnõlasõ, nii et palka vai kostki kullõja.
Sisask lätt egä pääväga julgõmbas. Ku inne laksut’ tassakõistõ kõgõ kavvõmban aianukan toomõn, sis õdagult sääd hindä õkva tarõ aknõ ala tsirelipuhma. No ei saa üldä, illus om külh... a ei lasõ maada. Omgi sääne tunnõ, et täl om miika uma plaan. Ku näge, et mi õdagu sanna manu mõskma läämi ja järeligult magama säemi, sis tulõgi häste lähküle, lüü noka vasta ossa läükmä, köhi helü valla — ja kullõ, sunning, miä sa makat kõgõ ilusambal aol!
Vanast ütel’ vanaimä, ku raadio keväje päivält kõvastõ mänge, et käänä no kinni, las tsirgu laulva. A mi panni tähele, et põradsõ ao laulutsirgu lätvä muust larmist viil rohkõmb huugu. Käändse ka ütspäiv tarõn raadio kinni, et sisas tan saman. A ku raadio vaiki jäi, es olõ tsirgul ka inämb medägi üldä!
Ku ilm hautama nakkas, sis asi pikseldä ei lõpõ, tuu om teedä jo latsõst pääle, ku inne vihma viil pelgämisest huul’mada nurmõ pääle lehmä perrä minnä tull’.
Pilv, miä nädäli keskel egält puult suurõ tüminäga hinnäst suurõs kokku korjas, lätt kõgõpäält Lätimaa pääle. No jumalalõ teno, imä-kadunu ütel’ õks, et ega meile Lätist vihma ei tulõ ja inämbüisi nii omgi. A seokõrd ei piä tuu tarkus paika: paari tunni peräst saatva lätläse tuu maailmadu suurõ ja sinidse pilve poolõ paksõmbalt tagasi!
Istut sis tarõn nigu puujummal, kohegi poolõ kaia ei julgu, egäl puul tsähv. Ja ku mitu kõrda kõrrast välk ja pauk õkva üteliisi käü, saat jäl ütskõrd arru, et inemine om üts võimu ja väeldä mardik, kiä luudusõ tahtmisõ vasta ei saa.
Üte säändse matsu perrä om aida kõrval vanal kõol puul kaskat lännü ja suur arm tüve seen. Aitüma kõolõ, kiä aida asõmõl välgi vasta võtt’, a kiä tiid, mitu keväjet tä esi viil nüüt lehte joud minnä.
Nätäl saa müüdä nii ruttu nigu tüül üts päiv arvudi takan. Inne ärtulõkit aidatrepi pääl istun nakka mõtlõma, et misjaos taaha taa telekas kül tuudus sai. Es tulõ tõist unõ iist ka miilde...
Nõlvaku Kaie
| | |
|
|
|
