Nummõr' 207
Piimakuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrol tetti kumardus umalõ puulõ
  • Uudissõ
     
  • ETV ots vanalt Võromaalt iloliidsi inemiisi /a>
  •  
  • Leete Kai sai 100 aasta juubõlis näütüse ja filmi
  •  
  • Võrukõsõst naanõ võitsõ autukriitika-võistlusõ
  •  
  • Laadahuuaig läts’ vallalõ
  •  
  • Perimüslik latsilaagri Himmastõn
  • Märgotus
     
  • Helgähüsega inemise
  • Elo
     
  • Kirriv ja tsärre Uma Pido
  • Juhtkiri: Olg ola kõrval
    Kiri
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om.
     
     
    Suidsusann Kooskorah
     
    Mu kodukotus oll’ kunagi Mooste vallah, Kooskora küläh Veske taloh. Elämine, üteh sannaga muidoki, oll’ Kooskora järve veereh.

    Vanast ehitedi sann muist huunist eräle, nii nelä-viiekümne miitre võrra kavvõmbalõ.

    Meil oll’ ilma korsnalda suidsusann. Sanna laeh oll’ luuk, kost kütmise aigo suits vällä läts’. Ku kütmine lõpõtõdi, panti luuk kinni, et lämmi sanna jääsi.

    Hüdse võeti ahost vällä, et vingo sisse es tulnu. Kuuma hüdse panti plekkanomaga huunõst kavvõmbalõ, et midägi palama es lännü.

    Hütsi hoiti triikmassina jaost, mis oll’ ravvast. Triikmise aigo panti massin hütsi täüs ja läüdeti palama, nii läts’ki massin kuumast.

    Sanna küteti egä puulpühä, nii suvõl ku talvõl. Kütjä olliva inämbüste vanaesä vai vanaimä. Kütmä naati jo hummogupoolõ, et lõuna paiko olõssi sann kuum ja suidsost puhas. Sii oll’ nigu säädüs.

    A nigu säädüs oll’ tuu kah, et kõik rassõmba talotüü alostõdi puulpühä hummogu. Päältlõunast olliva joba luu-kundi tüüst kangõ, noilõ oll’ sannahkäümine õkva roho iist. Pühäpäiv puhati, et iispäiv tävve huuga tüüle nakada.

    Keresse pääle visat vesi tegi sannaruumi kuumast ja aurutsõst. Ja vihtmine oll’gi tervüsele kasust, pand’ vere käümä.

    Vihategemine oll’ kõgõ inne jaanipäivä, sõs lehekese pehme ja tervüsligu.

    Sannah käve miispere inne, naasõ-latsõ perähpoolõ, ku es olõ inämb nii kuum. Ku poiskõsõ suurõmbast kasviva, nakas’ näid sannatama esä. Palaviguga haigõt sanna es lasta. Ku iho higist’ ja joba vihuti, joosti järve. Tuu tsuklõminõ oll’ väega hää meelele ja iholõ.

    Ku latsilõ olliva koolist süüdü külge naanu, sõs vanaesä tegi viha tuhaga kokko ja vihtsõ iho läbi. Peräh uhõti viiga üle. Saadigi süüdikist vallalõ. Sälämõskminõ ja vihtmine käve vastakudi. Sõs aeti umavahel jutto, kullõldi ütstõsõ käest küläuudissit. Vai arotõdi tüüasjo.

    Päält mõskmist tennäti sannakütjät, viikandjat ja vihahaudjat. Vihahaudmisõ viiga oll’ hää pääd mõskõ, hiusõ saiva pehme ja läükvä. Rohkõmb nuuri tütrigõ muud.

    Ku naati puhast hamõht sälgä pandma, tegi vanaima kõgõ hindäle ja latsilõ ristimärgi rinna ette. Toda tegi tä ilma midägi lausmada ja vällä näütämädä.

    Ristimärk pidi inemist hoitma häti ja õnnõtuisi iist. Timä jutu perrä oll’ sann vanast olnu ka nukanaisi kotus, koh latsõ ilmalõ tuudi. Päält sanna oll’ hää juvva kotoh tettüt leevätaari.

    Suidsosannah oll’ viil suur ettevõtminõ – perre lihatagavara suidsutaminõ. Tuudaigo oll’ laeluuk kõik aig kinni, hoiti õnnõ akõnd veidükese vallalõ.

    Sanna lae all olliva lepäpuust resti, kohe liha nüürega rippo panti. Kindsotükü ja lappõ eräle. Kamarapuul ülespoolõ, et suulvesi parõmbilõ vällä nõrgoda saasi. Ku tsilkmine lõppi, sõs kääneti kamarapuul alla, et rasva hoita.

    Liha oll’ vähämbält paar kuud suulvii siih olnu, kohe oll’ maigu jaost ka kiuslauko pant. Lihha suidsutõdi inne lihavõttõpühhi. Suidsuh oll’ iks kats päivä ja üts üü.

    Küteti lepäpuiõga. Kütsele lihalõ tetti viil kats ahotäüt kadajasuitso. Otsiti ossõ, millel ka mari küleh. Nii saadi hää maik ja liha saisõ kah parõmbilõ. Kütmist es tohe ka üüsest är jättä, vahet es või olla. Muido olõs maigu är tsurknu ja alalõ ei olõs kah nii häste saisnu.

    Lihasuidsutaminõ oll’ perreh tähtsä tüü. Käüti kõik aig sanna vahet, ka üüse, et midägi tegemäldä es jäänü. Liha hoitmisõ jaost pidi olõma päält suidsutamist õhurikas kotus. Panti rippo aida laetala konksõ otsa.

    Päält suurt tüüd mõsti sannalava ja põrmand lipõga (tuha pääl saisnu vesi) puhtast.Tuu tegi häste rasvast puhtast. Küteti kõrrast ka ahjo. Põrmando pääle tuudi rüäolgi, et olõs kinmäle puhas. Tuu oll’ latsilõ väega meele perrä.

    Suvõl põllutöie aigo oll’ suidsoliha kõgõ lavva pääl. Piimäsupp kõrvalõ. Nii sai lõunasüük ruttu peetüs, jälki tüüle.

    Suidsosanna keresse ehitämine oll’ umaette meistretüü. Keresse põrmand ja ussõesine laoti savikivvest. Noist laoti ka sainajago. Ku kütmiseruumi jago laoti, sõs tetti raudrelsest rest, kohe naati keressekivve pandma. Allpuul suurõmba, kõrrast vähämbä kivikihi.

    Kivi pidi olõma puhas põllukivi, valgõt lubjakivvi es või olla. Nuu olõs kavva vingo sisse ajanu. Savi pidi kah puhas olõma. Keresse küle ja saina vahelõ panti liiva, et saina kuuma iist kaitsa. Üts külg andsõ rõivilõpandmisõ ruumilõ lämmind. Sanna ja keresse suurus olõnõs perre suurusõst. Meil oll’ keres umbõs 1,2 miitret pikk, 0,8 lagja, korgus vähä alla miitre.

    Kiviranna ÜloOlustverest

     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!