| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Esä ja poig elosaos vihavainuh | | | | Kuusõ Mann | | | | | | | | | | Tal’na lähkoh Kosõl elli edimädse Eesti vabariigi aigu üts pereh, kink poliitilinõ ilmanägemine küündü sainast saina. Esä oll’ puru-punanõ, poig oll’ vagi-valgõ ja imä tuu vaesõkõnõ hoit’ kõik aig ummi silmi peoh.
Imä õs taha ei valgit ei verevit. Timä tahtsõ kas vai ütsainumaski päiv rahumeeli, ilma poliitilidsõ vihkamisõlda ellä.
Kül pallõl’ imä poiga, kül pallõl’ miist, a midägi õs avida. Esä ja poig olliva veiga kangõ ja saisiva vastamiisi nigu kats sikka purdõ pääl. Mitte kumbki õs anna mitte kriipsugi perrä.
Või-olla olõs näide elo lännü peris hirmsast, a inne joudsõva Vinne väe Eestimaalõ. Esä nakas’ noid vinläisi õka muudu avitama, a poig pagõsi ar mõtsa.
Algusõh var’as’ poig hinnäst hainaküünüh ja perähpoolõ uma perre kardohkakoobah. Esä tiidse külh, õt imä pojalõ salaja süvvä kand, a timä õs tii toda nägemägi.
Ja sõs ku säkslasõ sisse tulliva, oll’ poig näil rõõmuga vastah ja esä joosuh. Ka esä tahtsõ hinnäst hainaküünih var’ada. Tahtsõ ello jäiä ja imä käest süvvä kah saia.
A timäle passiti pääle ja timä võeti kinni. Võeti kinni ja panti üte rehe ala taba taadõ, umma saatust uutma. Nuu kinnivõtja olli umakaitsõmehe. Olli õkva nuusama mehe, kink pääle esä oll’ Vinne aol jahti pidänü. Nüüt oll’ esä käeh ja umakaitsõmehe tahtsõva esä hummoguvalgõh mõtsa veereh maaha laskõ.
Muidogi naksiva umakaitsõmehe tarõh viina juuma. Nimä seivä-jõiva ja oodiva hummoguvalgõt, õt asi edimädse valgõga kõrda aia.
Esä oll’ küünüh. Küünü uss oll’ tabah ja taba võti oll’ ülembä karmanih.
Esä lesät’ kinniköüdetüle küünüh pall’a maa pääl. Määndsegi nagla vasta sai timä kässihoitja kabla katski nühki. Ku käe vallalõ pässivä, sõs nakas’ esä aigu viitmäldä uma katõ pall’a käega hinnäst müürü alt vällä kaibma.
Nii sõs juhtugi, õt hummogu, ku unidsõ umakaitsõmehe tulliva rehe ala, õt essä maahalaskmisõlõ viiä, oll’ rehealonõ tühi.
Esäl õnnistu terve sõa aig hinnäst var’ada. Inämb timä kinkalõgi vahelõ õs jää.
Ku säkslasõ Eestist vällä lätsivä, oll’ poig jälki joosuh ja esä tähtsä miis. Edimäne, miä tä tekk’, tä and’ vinläisile kõik nuu umakaitsõmehe üles, kes tedä tuukõrd rehe ala kinni panniva ja hummogul maaha tahtsõva laskõ. Muidogi saadõti kõik nuu mehe ilma kohtulda üle Ahheroni jõõ.
Poig oll’ joosuh kooni poliitilinõ olokõrd pehmembäst läts’. Ja õs juhtugi tuu pojaga midägi veiga hullu. Õnnõ esäga oll’ timä vihavainuh kooni esä surmani.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Abielo pästmine | | | Taa lugu, minkast tan juttu tulõ, juhtu päält neläkümne aasta tagasi. Aolehe toimõndus sai kirä õnnõdu abielomehe käest, kiä kaivas’, et naanõ tedä pett. Kirän pallõl’ tä toimõndust appi uma abielo pästmisel.
Mehel oll’ kimmäs teedüs, et timä naanõ käü nädälivaihtuisi õdagil uma armukõsõga restoraanin. Miis tahtsõ, et aokiränik olõs istnu armupaarist parran kavõhusõ pääl ja pasnu näid salguisi. Tuud olõs timä meelest kõgõ parõmb tetä nigu spioonifilmin: teesi, nigu loessi aolehte, a tegeligult vahissi läbi lehepaprõ sisse tettü mulgu. Kirä seen olli ka abielotsurkjidõ täpsä tunnustähe ni kats ruublit kuludõs.
Asi anti kõrda aia ülikoolist saadõt praktikandilõ – poissmehele, kiä kõgõ suurõmbat häädmiilt tundsõ katõst ruublist. Tä lubasi suurõ suuga, et käü kõrtsin är. Et vahtsõ as’a tulli pääle ja praktikant esi es kõssa kah midägi, sis läts’ toimõndusõl «abielo pästmise» lugu meelest ärki.
Hulga aigu ildamba trehvsi umaaigsõ praktikandiga vanno aigõ miilde tulõtama. Küsse, kuis spioonifilmi viguridõ ja katõ ruubliga abielo pästmine kah läts’? Miis, tuus aos jo kõva aokiränik pääliinan, naard’ ja ütel’, et täl jäi restoraanin iks käümäldä. «Tuud abiello olõs saanu pästä miis ja naanõ esi vai Vanajummal. Ku nä tuud teivä, sis om asi kõrran. Säändsen as’an ei massa lehetsura pääle luuta,» ütel’ tä. Miä katõst ruublist sai, tuust tä juttu es tii.
| | | | |
|
|
|
