Nummõr' 207
Piimakuu 1. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võrol tetti kumardus umalõ puulõ
  • Uudissõ
     
  • ETV ots vanalt Võromaalt iloliidsi inemiisi /a>
  •  
  • Leete Kai sai 100 aasta juubõlis näütüse ja filmi
  •  
  • Võrukõsõst naanõ võitsõ autukriitika-võistlusõ
  •  
  • Laadahuuaig läts’ vallalõ
  •  
  • Perimüslik latsilaagri Himmastõn
  • Märgotus
     
  • Helgähüsega inemise
  • Elo
     
  • Kirriv ja tsärre Uma Pido
  • Juhtkiri: Olg ola kõrval
    Kiri
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Kirriv ja tsärre Uma Pido
     
        
     
     
    Kalda Indrek ja Kalkuna Mari omma õkvalt är laulnu Rahmani Jani luu «Määne om seo maa?» President, Mulgimaa miis Toomas Hendrik Ilves puja Luukasõ ja Võromaa mehe Kama Kaido vaihõl pito kaeman. Näide takan (kural) kaes pito Põlva liinapää Tammõ Tarmo 
        
    Tõsõ Uma Pido man oll’ egäsugumaidsi eri ammõtiga inemiisi, kedä pidovaim ütte köütse. Näist mõnõ käest sai Uma Lehe jaos tsipakõnõ pido kotsilõ küsütüs.

    Taivaskuan Uma Pido tulõ palama pandnu ni toolõ regilaulu, pillimängu ja juttõga väke sisse puhknu Maavalla kua vanõmb KAASIKU AHTO:

    «Ku võro kiil om võrokõisi vana imäkiil, sis mi uma imälaul om regilaul, midä mi rahvas om laulnu jo kats tuhat aastat vai kavvõmbki.»
     
        
     
     
    Pidosümbolit, jurakut lõõdsapilli nõstva rongikäügin pidolidsõn pikk-särgin vana Võromaa mehe: tuumpää-miis Kõva Kalvi (kural), Põlva maavanõmb Sibula Priit, Võro maavanõmba kotussõtäütjä Allasõ Anti ja tulõvanõ Võro instituudi direktri Kuuba Rainer. Pidotuld hoit Haanimiihhi nõvvokua vanõmb Hollo Agu Vana Võromaa katsa kihlkunna vägi om pidojuhtõlõ Otsari Laulilõ ja Limbaku Erkile piaaigu siiva andnu 
        
    Uma Pido lavastaja TRASSI RAIVO, ku pall’o om Uma Pido kõrraldaminõ üldlaulupido kõrraldamisõst tõistmuudu? Om taa nigu väiku üldlaulupido vai hoobis tõistmuudu maailm?

    Mi olõmi Uma Pido kunstnigu Hõragu Toomasõga üts kõrd ka suurt Eesti laulupito lavastanu ja kujondanu. Tal’nan.

    Sääl anti mullõ perädü veidü aigu – mullõ tetti ettepanõk kats kuud inne laulupito. No mis sääl iks inämb tetä? Laulukava oll’ paigan ja püüdsemi rutuga midägi vällä märki.

    Sääl mi edimäst kõrda pruuvsõmigi sõna ja laulu kokko panda.

    Suurõl laulupidol omma mõõdi suurõmba. Indsikurmu om väega hää kotus: tan om hää akustiga mõtsa vahel ja taa om kõik üten tükün. Suur lauluplats Tal’nan om perädü suur ja taht väega hääd tehnikat.

    Uma Pido ristiesä KLAASI URMAS, kuis võrokiilne laulupido algusõ sai?

    Kunagi arotõdi, et kuis taad Võro kultuuriruumi ütes köütä ja rahvast kokko lüvvä. Tuukõrd, aastit tagasi, oll’ Valgjärvel Kaika suvõülikuul ja sis ma ütli sääl, et ku eestläse lauli hinnäst ütes rahvas, sis mi pidänü nakkama kõrraldama võrokiilsit laulupitõ, laulma võro keelen.

    Ega ma tuul aol mõista-s arvada, et viiemeistri ja sõnnu kirotaja taast nii kinni võtva. Mõttõ ma alosti, a väega pall’o inemiisi om üten tulnu ja Uma Pido om umma ello naanu elämä.

    Kas tuust aost pääle om Põlva ja Võro maakunnan rohkõmb ütte miilt?

    Ma arva, et kultuur om üle kõgõ ja kultuuriüritüse, laulupido piät olõma üle kõgõ. Selge tuu, et valla umavahel konkuriirvä ja maakunna konkuriirvä investeeringide ja as’atundjidõ peräst, tuu iks jääs. A säändse pido, kon kõik üten omma, avitasõ ütstõsõst ka parõmbalõ arvu saia. Umavaihõliidsi häti om lihtsämb kõrda saia, ku inemise omma üten pito pidänü.


    Pido rongikäügi iin pidotulõga pidoplatsi pääle marsnu Haanimiihhi nõvvokua vanõmb HOLLO AGU, mis tunnõ oll’ tõrvikut käen hoita?

    Tii pääl tunnõ es olõ nii, a ku siiä tulli, sis lei tävvegä. Väega kimmäs tunnõ oll’. Ku kõnõlda olõs vaia olnu, sis sõnna ei olõs suust vällä saanu.

    Kas käsi es väsü är?

    Põllumehe käsi, ega taa ei väsü.

    Kuis tulõvalvmisõ üü läts’?

    Üü läts’ häste, tubli naasõ olli, kiä hoitsõ laulu üleväl ja tuli püssü.

    Kiholasõ es süü är?

    Kiholasõ ka magasiva veidükese aigu, a hummogu tulli ja võti vahtsõ auruga. Tuu oll’ väikene asi suurõ as’a man.

    Kunnakuurõ üldjuht OTSARI SILJA, kuis pido miildü?

    Väega illos pido ja võrokõsõ hing laulsõ.

    Mis võinu olla parembalõ?

    Ei mõista nii õkvalt üteldä, mõni asi muusikalidsõlt... ja taa plats om iks väiko, võro hing ei mahu siiä är ja rahvas kah es mahu.

    Mis tege ütest laulupidost hää laulupido?

    Ku inemine lätt kodo ja ütles, et hää laulupido oll’. Laulurahvalõ es olõ taa lihtsä: hummogu tulla pruuvi, päiv läbi tetä pruuvõ ja sis vihma ja kuuma ja kõgõga toimõ saia.

    Ku edimäst ja tõist Umma Pito kõrvuisi kaia, sis mis näil pääle kotusõ vaiht om?

    Ku perrel om kats last, sis omma mõlõmba armsa ja ei saa ütledä, kumb om parõmb. Kats Umma Pito ommava erinevä, a süämega tettü.

    Folklorist KÕIVUPUU MARJU, kas võro vaim ja kultuur jääs püsümä?

    Muiduki! Kas pääle täämbäst om määnestki katsildõ mõtlõmist?


    Küsse Breidaksi Arved

     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!