Nii mi, võrokõsõ, ollimigi olg ola kõrval pidoplatsi pääl: kasunu sis Mehikuurma kalarannan, Koivakonnun vasta Lätimaad, Karula mäki vaihõl, Kanepin Pühäjõõ veeren, Hurda-hõngolidsõn Põlvan, Vahtsõliina müüre vägevide sainu kaitsõ all, kõgõ vanõmba tammõ man Urvastõn vai säitsme järve maal Rõugõn.
Es olõ mändsitki piire mi vaihõl, kõigil suun uma latsõpõlvõ kiil, egälütel tsipakõsõ esimuudu, umakandi keelepruuk. Ja tuu õkvalt omgi tuu õigõ võro kiil vai kuis üteldä tahetas: Põlva, Kanepi, Räpinä, Vahtsõliina, Rõugõ, Harglõ, Karula vai Urvastõ kiil.
«Määne om seo maa, miä tast edesi saa?» lauliva Kalkuna Mari ja Kalda Indrek Rahmani Jani tettün vahtsõn Võromaa laulun. Tuu om mi hindä tetä, hää võrokõsõ. Kas mi hoiami ja kaidsami ummi mõtsu, järvi, soid ja mäki? Kas mi mõistami alalõ hoita umma edevanõmbidõ perändüst: vannu laulõ, savvusanna-kombit, ehitämise kunsti, käsitüüd, söögitegemist? Kas mi latsõ saava olla kuun vanavanõmbidõga ja oppi näide käest mi umma ja hääd võro kiilt? Kas latsi silma helkäse iks edesi lauldõn ummi laulõ nigu oll’ nätä Umal Pidol? Noilõ küsümüisile piät egä võrokõnõ hindä hingest vastust otsma. Õnnõs om aig parhilla hoobis tõnõ ku kaia kasvai õnnõ kümme aastakka tagasi: meil oll’ joba tõnõ umakeeline laulupido, suurõmbidõ teie veeren omma välän kihlkunnasildi, võrokõsõ kõnõlõsõ umma kiilt julgõhe ja sääl, kon tahtva.
Seol Umal Pidol pandsõ kümmekund tähtsämbät ammõdimiist ja mõni naanõ kah elon edimäst kõrda sälgä võrokõisi pidokuvvõ, rahvarõiva pikk-särgi (kae pilti kolmanda küle päält). Peris sündsä näge vällä tuu mi pidokuub ja tuud kandas uhkusõga. Looda, et kuvvõkandjit tulõ mano ja võrokõsõ omma pilte päält sama kavvõst är tunda nigu mulgi vai seto
| |
|