| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Üts hää Võromaa asi | | | | Vähesoo Luule | | | | | | | | Päält kultuurikuuli saadõti Laine Võromaalõ tüüle kultuurimaja juhatajas. Nuur kulturnik panti elämä Poosi talo pernaasõ Senta tarõnukka. Aasta oll’ sis 1958.
Algusõn oll’ Lainel väega rassõ maal ellä – oll’ pümme ja külm. Vahepääl tull’ nii väkev liinahimo pääle, et Laine astsõ 15 kilomiitret Võrolõ ja tagasi. A elo läts’ edesi – nuur inemine löüdse sõpru-tutvit ja nakas’ tegemä rahvatandsutsõõri ja pidosit. Ja tull’ tuu illos päiv, ku Lainelõ astsõ mõtsa vahel vasta Aadu. Aadul olli tsäbrän hiusõ, sinidse silmä ja tsikli. Ja Laine süä sulli. Nii oll’ Aadul pia sagõhõlõ Poosilõ asja.
Oll’ illos päiv. Laine ai ratta vällä ja pandsõ aida saina viirde. Võrol oll’ tulõman rahvakunstiõdak, pidi viil tandsupruuvi tegemä. Pernaanõ Senta oll’ suppi lämmistänü ja kutsõ: «Tulõ, latsõkõnõ, süü kõtt inne tüüleminekit täüs, sis jõvvat tandsi!»
Nii sei Laine köögin hernesuppi, ku köögiuss prähvähtü vallalõ ja Aadu linnas’ sisse: «Jätä tuu supp kos tuu ja tõnõ, tulõ kae, mis ma sullõ tõi!» Laine lei luidsa kolksuga lavva pääle ja juussõ Aadu perän ussõst vällä. Istsõva puhma taadõ kraaviperve pääle ja Aadu kraamsõ puust uma varandusõ vällä. Tuu oll’ eederiputõl! Jummal tiid, kost tä tuu kätte oll’ saanu. Esi kitse: «Taa om üts väega hää Võromaa naps, kiä tuud juu, nakkas egäsugutsit asju nägemä, perän näet, ku põnnõv om olla!»
No ku tõnõ nii ütel’, tull’ pruuvi! Laine pitsit’ silmä kinni ja võtsõ üte klõmagu. Silmi iist läts’ valgõs ja sinitses, kõgõpäält linnas’ tõistpiten kraavi hää Võromaa asi ja lämmi hernesupp takkaperrä. Laine lei silmä vallalõ ja ütel’ Aadulõ kõva helüga, mis tä «hääst napsust» arvas. Aadu kattõ kõgõ eederipudõliga kodo poolõ ja läts’ mitu hääd päivä, inne ku tä jälki Poosilõ tull’.
Nii sai Laine teedä, et kõkkõ, midä Võromaal kõvva kitetäs, massa ei puttu, võtsõ saina veerest ratta ja läts’ kultuurimajja rahvatandsu oppama.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tulõtõrjõoppus
Vanastõ tekk’ tulõtõrjõütisüs päästoppuisi, kuis hinnäst ja umma varra (tuukõrd ülti: sotsialistlik umand) kah’otulõ iist kaitsa. Sinnä oppusõlõ pidi egä asotus, kolhoos ja sovhoos saatma üte vastutaja inemise.
Mõni sai liina väega varra, et astõ inne õllõsaalist läbi. A sääl oll’ pall’o lõbusamb ku oppusõl olla. Ku mõni sääne inemine lööbäkil astmisõga ütskõrd tulõtõrjõmajja jõudsõ, oppus joba käve.
Oppaja, väega tunnõt vana pritsimiis Vaha Juuljus kai ussõst sissetulõjat üle prille ja ütel’: «Nuurmiis, ma pallõsi mu tunni inämb tõnõkõrd vedrosaapidõga mitte tulla!»
Et Juuljus olõ-s sukugi kuri inemine, lõpõt’ tä uma manitsusõ egä kõrd nii: «A ku sa vanõmbas saat ja kõva tüümiis olõt, sis las su käsi viinapitsiga käü lavva ja suu vahet nigu katõmehesaag!»
Mobla seerekundi vasta ei saa!
Ütspäiv trehvsi üte vanaimäga kodo poolõ minemä. Tii pääl selet’ vanaimä, kuis nä talvõl latsõlatsõga sugulaisi puul olli ja mis sääl juhtu.
Vanõmba olli toolõ lats’kõsõlõ kalli raha iist mobla ostnu. No muidoki võtt’ lats tuu ilmadu uhkõ as’a maalõ kah üten. Ku tä lumõ seen mängse ja juussõ, kaot’ tä mobla är. Hulgakõisi otsiti egält puult, a kallis kõnõlõmisõ riist olõs nigu õhku kaonu.
Järgmädsel pääväl läts’ pernaanõ – tuu sugulanõ iks – pinni süütmä. Mobla oll’ pini söögikausin, õnnõ et hirmsahe är häüsendet ja jüret.
Selge tuu, et ehtsä seerekunt om pinile iks hulga meeleperälidsemb ku üts kunstmatõrjaalist kokkokäänet mobla!
Es kõlba pinile, es kõlba umanigulõ kah: mobla inämb hellü es tii.
|
|
|
|
