| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Pulma 60 aastat tagasi: tapõti vasik ja juudi hans’at |
| | | | | | Fastrõ Vilma ja Alfred briljantpulmapääväl | | | | |
Lehekuu edimädsel pääväl peie briljantpulmõ Fastrõ Vilma (86) ja Alfred (88) Saru külä Mäe-Matsi talun.
Parhillaki olõ-i kummagi tervüsel midä hullu hätä, kuiki viimädse kümne aastaga seen, miä kuldpulmõst müüdä om, om rahuliidsi päivi hulgan olnu ka mitu haigõmajan olõkit ja suurt murõtamist. A iks om ilustõ tagasi tultu ja ütist elämist edesi elet, latsi, latsõlatsi ja külärahva rõõmus.
«Ma teile ütli, et kümne aasta peräst näemi! » rõõmust’ naabrinaanõ ja Vilma sõsaratütär Jasulisõ Eve. «Ti sõs es usu minnu, a nüüd ma ütle teile iks, et kümne aasta peräst näemi!»
Pulma 1950. aasta keväje olli nii vaesõl aol, et Vilma meelest noist ei olõki ei suurt midä kõnõlda. «Iks juudi tuud vanna kurja, kas sõs mõnõ poodinapsu olli. Idikiä tuukõrd tuud puskarit tekk’, Aat?» arutas tä. Aat ka ei mäletä, kiä puskarit tekk’, a muidu omma juhtumisõ häste meelen.
Kats päivä inne laulatust sõidõti Kuudsilõ Mõnistõ vallamaja manu registiirmä. Olõ-õs määnestki pidulikkust, taluvankriga minti ja vahtsõmbin egäpäävärõivin.
Sekretär Linnu Eedi oll’ joba mitu värskit nuurpaari raamatudõ märknü ja pakutust napsust küländ paras poiss. «Pankõ sõs karaski ütte kappi ja jala üte lavva ala,» oll’ tä Vilmalõ-Alfredilõ pääle allkirä andmist ülnü.
Vallamajast tagasi sõitõn tõmmas’ vana Beek silla pääl nööri ette ja nuu olli auvärte. Tuud es mõistõta uuta ja viingi oll’ kodu unõtunu. Õnnõs oll’ sõsaramehel Riihärdil 25 ruublit karmanin, sis annõti tuu. Ao olli muutunu ja üten noidõga ka kombõ.
Vilma neiupõlvõn olli ollu tõsõ ao, ku Saru rahvamajan etendedi operetti ja Vilma mängse kõgõsugumaidsi ossõ. Kõgõ rohkõmb miilde jäänü osa oll’ Vestmanni tütär Matilde «Pisuhännän», kedä tunnõtun telelavastusõn mäng Anne Paluver. Viistõisku aastat varõmb istsõ Alfred üten koolipingin vallakirutaja poja Kolga Raimondiga, kinkast perän sai kuulsa eesti kiränik Roodsin.
Tiatritegemisega üten tulõ Vilmalõ kõgõ miilde veli Kalju, kiä oll’ viil parõmb komõjant. Üten osan tekke tä, nigu mängissi viiulit, kuiki tegelikult es mõista. Pillihellü tekk’ kuulmeistre lava all mulgun, a rahvas mugu imeht’, et kost poiskõnõ nii häste mängi mõist. Ku vendläne sisse tull’, oll’ rahvamajan tiatri ja Vilma mängmän. «Kagah, konh mu sõsar om!» hõigas’ saalist Kalju, kiä oll’ viina saanu. Varsti pääle tuud oll’ Kaljul sõtta minek ja sõtta tä tapõtigi, Saarõmaalõ Tehumardilõ.
Järgmine päiv pääle registriirmist valmistõdi pulmõ. Vasik oll’ tapõt, tuust sai piä kõkkõ, midä lavva pääle panda. Piinüt leibä ja saia tetti. Vanna kurja oll’ aet. Tsukrupeedisiirupist küdseti vehveriid (präänikit). Makussöögis oll’ viil kissel. Poodist es saa tuul aol midägi. Laulatusõlõ läts’ Vilma 1946. aastagal tettü leerikleidiga. Mõni aastak pääle pulmõ, ku sündü poig Hanno, sai tuustsamast kleidist latsõlõ ristmisekleidi.
Laulatusõpäiv 1. mai oll’ riigipühä. Mehkal Mõnistõ jaaman saisõ liinibuss, minkal tuul pääväl tüüsõitu es olõ. Papa oll’ bussijuhi är kõnõlnu ja pulmasõit tettigi bussiga Harglõdõ. Ku minti, sattõ lumõlörtsi. Inne oll’ kerik ja pääle tuud paaripandminõ. Ku kerik vällä lüüdi ja rahvas kerigu ette kogusi, tull’ päivgi vällä ja lämmist’ keväjädse väega. «Või ku illus pruut!» ütel’ kiäki võõras. Vilma kuuldsõ tuu är, kukki tuu es olõ timä kõrvulõ mõtõld.
Inne pulmõ opas’ ristimä Vilmat, et ku altari ette saat, saista peigmehele nigu kogõmalda jala pääle. Sõs saabõv naanõ eluaig mehest üle olõma. «Ma pidi tuud asja pään kõikaig, a is tahtu, iks jäti saistamalda,» tunnistas Vilma. Või-olla tuuperäst omgi õnnistunu nii kavva kuun ellä.
| | |
|
|
|
