| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | | | | Suurõn Taivaskuan om hää ja väkev tunnõ nii Kaasiku Tiidul ku ka pall’odõl tõisil inemiisil. | | | | |
«Suur Taivaskoda om seo kandi kõgõ vägevämb kotus, mille kotsilõ om ka hulga perimüst alalõ,» tiid Kaasiku Tiit, kiä kõrraldas inne Umma Pito, 20. lehekuu pääväl huviliidsilõ matka Põlva maakunna luuduslikkõ pühäpaiku kaema. Päiv inne pito lauldas Suurõn Taivaskuan Uma Pido tulõlõ vägi sisse.
300 miljoni aastaga vannunõ liivakivisain, Suur Taivaskoda korgus uhkõlõ taivahe. Ahja jõõ vesi tsolisõs tassakõistõ vana annikivi (ohvrikivi) ümbre.
Kaasiku Tiit kõnõlõs, et millegiperäst om silt hoobis tõsõ kivi mano pant. A Tiit arvas, et las tuu ollaki nii, olõ-i egälütel kah õkvalt sildi perrä vaia tuud teedä. Ku om õigõ huvilinõ, külh tälle õigõ kivi kätte näüdätäs.
Ku 300 aastaga iist Põlva kerikherri käest küsti, et kas näide rahvas iks kerikun käü ja kas ka midägi keeletüt tege, sis nuu kaibsi: käävä Taivaskual ohvõrdaman! Taivaskuan om ka sõapaon oltu.
«Edimädse Eesti aol käüti kerikun är, sis võeti rahvas kokko ja tulti Taivaskotta pito pidämä,» ütles Kaasiku Tiit. «Inemise tundsõva, et sääl oll’ hää olla ja piä es vaivas kümme kilomiitret jalaga paiga pääle tulla.»
Tõnõ väega pühä kotus Taivaskuan om Imäläte. Kaasiku Tiidu teedä ommaki seo kandi pühäpaiga päämidselt ohvrilätte, -kivi ja -puu. «Põlva kandin om viil umaperäne ja esierälidselt tähtsä Tennüse-teema: Tennüsele om annõtõt ja ohvõrdõt,» kõnõlõs tä. «Inemiisil oll’ vaia iks ka luudusõjumaliga läbi kävvü.»
Egäl küläl uma pühäpaik
Umal aol oll’ pühäpaik hariligult korõmba kotussõ pääl. Põlva kandin om Vanakülän sääne vana kalmatukotus, kon käüti ohvrikadaja man ohvõrdaman, inämb teedä omma ka Valgõsuu ohvrikivi ja Mamastõ Silmäläte. Pall’odõ tallõ man om olnu uma pühä aianukk, kivi vai puu. Ka Tiidu hindä talo man om pühä puu – tamm, kohe om pikne sisse löönü.
«Et nii Põlva liin ku maakund omma kuulutanu seo aasta perimüskultuuri aastas, sis saigi vällä pakutus matk luuduslikkõ pühäpaiku pite,» kõnõlõs Kaasiku Tiit. Matka vidä timä veli Ahto, kiä om Tarto ülikooli luudusligõ pühäpaiku keskusõ juht.
Mi kandi luuduslikkõ pühäpaiku piaaigu ei olõki uuritu. Puhtalt hindä huvist om Kaasiku Tiit kirändüsmuusõumi paigaperimüse arhiivist noidõ kotsilõ teedüst otsnu. Täpse kotussõ kimmäs tegemine ollõv küländ rassõ. Jõõvangu vai mäekundi kotsilõ om arhiivin teedüs vana nime perrä, a vanno nimmi tiidjit jääs kõgõ veidembäs. Noid inemiisi, kiä mõistva õkvalt pühäpaika juhata, om peris veidü.
Vägi Uma Pido tulõ sisse
Ütitsele Uma Pido tulõ hoitmisõlõ ja tulõ sisse väe korjamisõlõ Suurõn Taivaskuan oodõtas innekõkkõ inemiisi, kiä tahtva üten lüvvä: laulda, pilli mängi vai juttõ kõnõlda. A võiva tulla ka tõsõ huvilidsõ, ku pidävä kinni luudusligu pühäpaiga kombist: käävä eelmädsel pääväl sannan är ja hoitva ka uma vaimu puhta – mõtlõsõ õnnõ häid mõttit.
Tuu ettevõtmisõ kõrraldamisõ jaos tull’ küssü lupa keskkunnaammõdi käest. «Ainukõnõ asi, millega nä peri es olõ, oll’ annipailu köütmine puiõ külge,» ütles Kaasiku Tiit. Annipaila, langakõsõ köütmine puu külge ja tuu man uma soovi ütlemine om vana kommõ. Tuu pailakõnõ köüt inemise pühä Taivaskuaga. Ku tuud kommõt naati är unõhtama, naksi inemise tuu asõmõl umma nimme Taivaskua sainu sisse kraapma. Tuud pidävä väega jälles nii maausulidsõ ku ka keskkunnaammõtnigu.
«Uma Pido tulõhoitminõ Taivaskual võissi käändä inemise mõttõ tuu pääle, kuis tä piässi hinnäst sääl üllen pidämä,» arvas Kaasik. «Mi saa-i jo nimekraapmist kuigi är hoita, a pakumi vällä, et inemine võissi tuu asõmõl köütä üte väiku pailakõsõ, üteldä uma soovi ja jättä nii uma jäle pühäpaika maaha.» Kaasiku Tiit luut, et peräkõrd jääse keskkunna-ammõtnigu tuuga iks nõuhtõ.
Ku inemisel om uman kodotalon pühä kotus alalõ, a tä tahassi tuust inämb teedä saia, sis või küssü nõvvo Maavalla kua vanõmba Kaasiku Ahto käest. Ka kodolehe maavald.ee pääl om hulga teedüst üllen.
Vällä om ant luudusligõ pühäpaiku raamat. Mineväaasta oll’ Maaülikoolin loengusari, tuu lätt edesi ja sarnanõ sari tulõ ka Tarto ülikoolin.
Uma käe pääl saa teedüst otsi kirändüsmuusõumi arhiivist, kon om üts maailma suurõmb paigaperimüse kogo.
Kaasiku Tiit om esi Virumaa miis, kedä vaimnõ ilm, luudus ja uma juurõ omma nuurusõst pääle köütnü. Mi kanti trehväs’ tä tuuperäst, et sai Räpinäl tüüd aiandusõ pääl ja ka teno umalõ naasõlõ Annelile. Parhilla om Kaasiku Tiit RMK Põlva valla perändkultuuri kirjapandja.
| | |
|
|
|
